Küüditamised Eestis/ autor Aigi Rahi-Tamm. Imbi Paju ja Sofi Oksaneni kogumikust “Kõige taga oli hirm.

Nb! Artiklist puududvad viited, mis on raamatus olemas.
KÜÜDITAMISED EESTIS
Aigi Rahi-Tamm

“Vanaema, mida küüditamine tähendab?”
“See on see, kui sulle öösel järele tullakse ja sind kodust ära viiakse teadmata kuhu, igaveseks ajaks.”

Okupatsioonide käigus kaotas Eesti ca 17,5% oma sõjaeelsest rahvastikust. Sõda nõudis oma ohvrid, ent inimeste füüsiline hävitamine ideoloogilistel kaalutlustel enne ja pärast sõda on jätnud eesti rahvale sõjast valusamad jäljed. Usteprõmmimine, võõraste isikute sissetungimine kodudesse, isiklikes asjades tuhnimine, püssimeeste valvel olek, kärkiv toon, see kõik, mille saatel inimeste senine elu läbi lõigati, oli sissejuhatus hirmu ja õuduste ajale. Miks, milleks seda vaja on, millal jälle tullakse, keda viiakse – need küsimused jäid inimesi kummituslikult painama pikkadeks aastateks.
Eesti sovetiseerimine 1940. aastal tähendas territooriumi okupeerimist Punaarmee poolt, mille käigus hävitati Eesti Vabariigi valitsus ja riigiaparaat, saadeti laiali Riigikogu ning kuulutati välja ennetähtaegsed valimised. Puhtnõukogulikul moel, kus kasutati hirmutamist, terrorit ja võltsimisi, moodustasid uue parlamendi koosseisu NSV Liidule sobivad isikud, kes nimetasid Eesti Vabariigi ümber Eesti NSV-ks ning palusid selle vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. 6. augustil 1940 palve rahuldati, sellega oli Eesti annekteerimine lõpule viidud. Järgnevalt korraldati ümber riigi juhtimisstruktuurid, võeti vastu uued seadused, riigistati majandus ning asuti haridust ja kultuuri reformima. Otsustavaks jõuks ühiskonnas sai Kommunistlik Partei, mida toetasid nõukogude salateenistuse organid. Kõik see tähendas senise elu täielikku ümberkorraldamist, elatustaseme järsku langust, millega lihtsalt leppida olnuks võimatu.
Massiline vägivald, NSV Liidus edukalt läbiproovitud meetod, sundis muutustega kohanema. Võimu kindlustamiseks tuli rahvast hävitada ja nõrgestada arreteerimiste, hukkamiste, küüditamiste kaudu – seda alates ühiskondlikult aktiivsematest gruppidest kuni nö tavaliste inimesteni. Mida laiaulatuslikum terror seda tõhusam.

Vaenlaste tekitamine
Inimesed, kes olid paremas usus oma riiki ja rahvast teeninud, muutusid ühtäkki selle rahva vaenlaseks. Teod, mida iseseisva riigi juhid riigi tugevdamiseks ja rahva huvide kaitseks tegid, nimetati NSV Liidu ja revolutsioonilise liikumise vastu suunatud kuritegudeks. Ametikohustuste täitmine EV-s formuleeriti kuriteona. Saadikutööle Riigikogus ja Riigivolikogus järgnes süüdistus – osalemine “aktiivses võitluses revolutsiooniliikumise vastu kontrrevolutsioonilises valitsuses”. Tsiviilisikute patriootlikule tegevusele Eesti riigi rajamisel nagu osavõtt Vabadussõjast ja iseseisvuse kaitsel nagu seda oli Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse kuulumine anti kriminaalne sisu. 1920 aastal allakirjutatud Tartu rahulepingu tekst, milles mõlemad lepingu pooled kohustusid mitte rakendama sanktsioone sõjategevusest osavõtu eest, visati nurka. Hävitav hinnang anti inimeste senisele ühiskondlikule, parteilisele, seltsilisele tegevusele.
Klassivaenlase hävitamise sildi all viidi ellu ühiskonna puhastamise poliitikat, repressioone. NSV Liidul olid klassivaenlase jahtimise vallas pikaajalised kogemused. Ühiskonna puhastamiseks “võõrast elemendist” vajasid julgeolekuorganid kompromiteerivaid materjale. Selliseid materjale peitsid endas arhiivid. Juba 1918. a aprillis moodustati Petrogradi Ajaloo-revolutsiooni arhiivis erikomisjon kompromiteerivate materjalide kogumiseks. 1938. aastal viidi arhiivisüsteem üle NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (SARK) alluvusse ning seda seostatakse otseselt rakendatavate massirepressioonide mastaapsusega.

“Poliitvärvingute” kartoteek. 1939. aastal seati Nõukogude Liidus SARK-is ja Arhiivide Peavalitsuses sisse kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi kohta käiv kartoteek, mida hakati nimetama “poliit­värvingute” kartoteegiks ja mis kajastas 27 erineva “poliitvärvinguga” isiku kategooriat.
23. novembril 1940 said Ukraina, Valgevene, Moldaavia, Karjala, Läti, Leedu ja Eesti SARK-i arhiivide osakonnad korralduse seada sisse arvestus oma kontrrevolutsioonilise elemendi kohta. Eesti Riigiarhiivil, mis Eesti NSV-s oli allutatud SARK-ile, tuli repressiivpoliitika elluviimisel täita oma roll. Arhiivide kaudu oli huvipakkuvate isikute või organisatsioonide kohta võimalik operatiivselt andmeid hankida.
Nõukogude korra vaenlaste avastamise eesmärgil tulid kõik huvipakkuvad arhiivi­fon­did süstemaa­tili­selt läbi vaadata ning neis esinevate isikute kohta tuli koostada vastav kartoteek.
Eesti NSV Riigiarhiivi erifondide osakonna tööplaan aastaks 1941 nägi ette, et nn tšekistlik-operatiivtöö tarbeks töötatakse esmajoones läbi Kaitseliidu, justiitsministeeriumi, välisministeeriumi, Prokuratuuri, Sõjaväekohtu, Poliitilise Politsei, parteiliste organisatsioonide (Isamaaliit) ja vabadussõjalaste materjalid. Poliitiliselt ohtlikuks elemendiks olid ka Vabadussõjast osavõtnud. Jaanuarist maini 1941, poole aastaga, võeti “poliitvärvingute” kartoteegis Eestis arvele 37 794 isikut. Sõja puhkedes 1941 Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel töö ajutiselt Eestis seiskus, kuid jätkus 1942. aasta suvel NSV Liidu tagalas Kirovis, kuhu olid evakueeritud osaliselt nii ENSV Riigi Keskarhiivi materjalid kui ka Arhiivide Talitus, kelle töökohuseks kartoteegi pidamine oli.
Sõja lõppedes jätkus katkenud puhastustöö, uue hooga jätkus ka kartoteegi koostamine. Vastavalt NSVL riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi (RJRK) käskkirjale nr 001222/00368 2. oktoobrist 1944 “Operatiivtöös kasutatavate riiklike arhiivide salajaste fondide materjalidega töö parandamise kohta”, tuli viivitamatult organiseerida saksa okupatsiooni aegsete asutuste fondide läbitööta­mine, et seejärel asuda kogu “kontrrevolutsioonilise elemendi” arvele võtmisele. Operatiivorganite poolt esitatud järelepärimistele tuli vastata 24 kuni 48 tunni jooksul päringu esitamise hetkest alates.1
Kuna nõukogude võimu kehtestamiseks toodi NSV Liidust Eestisse tuhandeid inimesi, kes kohalikke olusid absoluutselt ei tundnud, vajasid nad oma igapäevaseks tööks informatiivset laadi materjale. Arhiivid tegelesid ka erinevate Eesti Vabariigi aegsete asutuste ja organisatsioonide kohta nn “orientirovkade” või ülevaadete koostamisega. Selline “orientirovka” pidi sisaldama andmeid organisatsiooni eesmärkidest ja ülesanded, ära tuli seletada asutuse ülesehitus, struktuur ja liikmete valimise printsiibid. Erilist rõhku pandi organisatsiooni nö kontrrevolutsioonilise tegevuse kirjeldamisele: kuidas toimus konspiratsioon, kuidas värvati uusi liikmeid, kuidas toimus suhtlemine välismaaga jne. Kõiges selles avaldub eht nõukogulik ksenofoobia ehk kartus kogu võõrapärase ees. Selliseid ülevaateid sooviti saada erinevate firmade, ühingute, organisatsi­oo­ni­de, liitude, missionääride, parteide kohta, kellel oli sidemeid välismaaga. Sõja ajal (aga ilmselt ka mõnda aega enne ja pärast sõda), valitses NSVL julgeolekuministeeriumis kindel veendumus, et enamus Eesti kui ka Rumeenia, Lääne-Ukraina ja -Valgevene, Leedu, Läti ja Soome välisfirmadest, aktsionäridest või erinevate organisatsioonide liikmetest olid seotud kas saksa, jaapani või mõne muu riigi välisluurega. Sarnaseid ülevaateid oli koostatud juba enne Balti riikide annekteerimist. Nii näiteks pärineb 17. juunist 1940 võrdlev ülevaade nii Balti riikide kui Soome vabatahtlike kaitsejõudude kohta (Eestis Kaitseliit ja Naiskodukaitse, Soomes Skyddskar ja Lottad jne), keda ühtekokku olid nelja riigi peale 345 000 inimest, neist naisi oli 106 000.2
“Poliitvärvingute” kartoteegi koostamine lõpetati 1957. aastal, kuid andmete kogumine isikute kohta arhiivis säilitatavate dokumentide baasil toimus veel ka 1980. aastatel. Kompromiteerivate andmete kogumise ja kasutamise osas on täheldatavad erinevad etapid, mil tunti kõrgendatud huvi teatud inimkategooriate suhtes. Üsna ilmekalt joonistuvad välja kampaaniad vene valgekaartliku ja juudi rahvusest “elemendi” osas. 1940-1943 olid erilise tähelepanu Eesti Vabariigis tegutsenud vene valge­kaartlike organisat­sioo­nide liik­med. Arreteeritutele esitati süüdistus luuretegevuses NSVL vastu (kolmandate riikide heaks).3 1950. aastal on äratuntav huvi kasv juudi rahvusrühma osas, läbi vaadatakse ennsõjaaegne Eesti juudi kultuuromavalitsuse, kultuuriseltside, kaubandusühingute fondid. Enamus siis arvele võetud isikutest olid selleks ajaks juba kas Eestist põgenenud või hukatud. Ilmselt on siin otsene seos Stalini uute juudivastaste plaanidega.

Vaenlastest vabanemise viisid
Nagu eelpool kirjeldatud, algas vaenuliku elemendi massiline arvelevõtt 1940. aasta sügisel. Represseerimisele kuuluvate isikute kohta on andmeid kogutud juba 1930. aastate esimesel poolel või hiljemalt 1939. aasta baaside lepingust alates.4 NSV Liidus algas nii eestlaste kui teiste vaenuliku rahvuste (nendeks olid poolakad, sakslased, soomlased, lätlased, koreaalased, hiinlased, kurdid jne) massiline karistamine 1936. aastal. Suureks terrori käigus arreteeriti Vene NSV kriminaalkoodeksi paragrahv 58 alusel üle poolteise miljoni inimese, vähemalt 681 000 neist tapeti. 31. jaanuaril 1938 kirjutati Moskvas alla Kompartei Keskkomitee poliitbüroo salajane otsus, millega eestlased kui rahvus kuulutati nõukogude korra vaenlaseks.5 Inimeste arreteerimised Eestis algasid ühes nõukogude võimu kehtestamisega. Endistel Poola aladel asetleidnud sündmuste taustal oli vaid küsimus ajas, millal algab “sotsiaalselt võõra elemendi” likvideerimise massiaktsioon Balti riikides. See juhtus 1941. a juunis.

Küüditamised NSV Liidus olid poliitilised suuroperatsioonid, kampaaniad. Juba 1919. aastal toimus kasakate deporteerimine. Kõigile teada tuntud on 1930. aastate repressioonid NSV Liidus – näiteks massilise kollektiviseerimise käigus toime pandud kulakute küüditamine, erinevate piiriäärsete regioonide puhastamine vaenulikust elemendist. Esimesed läänepiiri puhastamised toimusid 1930. aastal, mis kordusid aastatel 1935-36. Nende repressioonide küüsi jäid ka tuhanded eestlased, kes elasid NSV Liidus. 1930. aasta märtsis vabaneti Leningradi oblasti piiriäärsetel aladel 22 km ulatuses peaaegu täielikult “sotsiaalselt ohtlikest” elanikest.6
Uus küüditamislaine vallandus 1940. aastal, mil Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene alad vabastati poola ja teistest välismaa kodanikest.7 Veebruarist juunini 1940 küüditati ca 276 000 inimest. Järgmise kampaania haaras Lääne-Valgevene, Lääne-Ukraina, Moldaavia ja Baltikumi alasid.

1941. aasta suurküüditamine Balti riikides algas 13. juuni ööl vastu 14. juunit. Päev varem oli küüditamine läbi viidud Moldaavias, enne seda 22. mail Lääne-Ukrainas ning viimasena viidi kavandatu ellu 20. juunil Lääne-Valgevenes. Küüditatavate kontingent oli piirkonniti mõneti erinev, samuti nagu ka nende kohtlemisviisid.8 14. juuni ühisoperatsiooni käigus küüditati 45 000 isikut.9 1.-3. juulini toimus veel eraldi aktsioon Eesti saartel.10
NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissari Vsevolod Merkulovi11 17. juuni kokkuvõttes operatsiooni tulemustest Stalinile, Molotovile, Beriale on Eestist äraviidute arvuna täheldatud 9 146 isikut, kelle hulgas oli 3 173 arreteeritut ja 5 973 asumisele saadetut.12
Nimetatud arvud on kõige lähedasemad Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) poolt kogutud andmetele.13
Samal 1941. ja järgneval 1942. aastal asustati ümber saksa ning soome vähemusrahvused kõikjal NSV Liidus. Eelnevalt oli kampaania tabanud lisaks kasakatele veel korealasi, juute, iraanlasi. Sõja ajal 1943-44 ja hiljemgi võeti ette eri rahvuste totaalsed deporteerimised, mis olid suunatud kalmõkkide, tšetšeenide, inguššide, tatarlaste jt Krimmi rahvaste, türklaste jm rahvuste vastu.

Esimese sõjajärgse väljasaatmise käigus, mis toimus rahvuse alusel, küüditati Eestist 15. augustil 1945 sakslased. 407 deporteeritu hulgas oli 261 saksa rahvusest kodanikku, ülejäänud 146 inimest olid teistest rahvustest, enamuses eestlastest sakslaste perekonnaliikmed.14 Peamiselt oli aktsioon suunatud nende sakslaste vastu, kes olid 1939-40 Eestist lahkunud, kuid Saksa okupatsiooni ajal Eestisse tagasi tulnud, ent polnud jõudnud enne Punaarmee pealetungi Eestist uuesti ära minna.
Kodumaa reetmine, sakslaste abistamine, teenistus saksa vägede koosseisus või riigiaparaadis, põgenemine kodumaalt olid peamised süüdistused, millega kaasnesid massilised arreteerimised. 1944-45 van­gis­tati ca 10 000 inimest, kellest pooled surid kahe esimese aasta jooksul. Vangi- ja sunnitöölaagrisse saatmised olid sõjajärgses Eestis väga mastaapsed, olles koos küüditamistega teiseks massiliseks isikute represseerimise viisiks. Nende protsesside kulgemisi on Eestis enamasti uuritud teineteisest eraldatult, iseseisvate teemadena, kuid sisuliselt on nende vahel kindel seos ― arreteeritute omaksed lülitati peaaegu automaatselt väljasaadetavate nimekirjadesse. Küüditamise käigus viidi ära eelnevatel aastatel arreteeritud meeste pered, seda hoolimata faktist, et paljud neist olid küüditamise ajaks juba vanglates või laagrites surnud. Nõukogude seaduste järgi ei vabastanud surm süüdistatava peret vastutusest, ka pereliikmed pidid oma karistuse kätte saama.
Sõja järel oli 1946. aastal küüditamisahelas lühiajaline paus, kuid uus laine vallandus juba järgmisel 1947. aastal, mil käivitati kampaania nn. rahvavaenlaste ja nende perekonnaliikmete vastu ning esimesena Balti riikidest toimus deporteerimine Leedus. 1948. aasta oli Leedule lõputu küüditamise aasta. Küüditamine toimus järk-järgult ning erinevates maakondades. Leedu ajaloo suurim elanike väljasaatmine toimus 1948. aasta mais, mil küüditati 40 002 isikut.15

Järgnes aasta 1949. Vastavalt NSVL Ministrite Nõukogu (MN) 29. jaanuari määruse sõnastusele, tuli Leedu, Läti ja Eesti NSV territooriumitelt igaveseks ajaks välja saata “kulakud koos perekondadega, bandiitide perekonnad, natsionalistid, kes end varjavad, karistatud ja legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, samuti perekonnad, kes abistavad bandiite.” Enamikule küüditatuist jäi nende süü arusaamatuks, ideoloogilised fraasid nagu kulak, natsionalist, bandiit, kontrrevolutsionäär vaid ähmastasid tegelikke põhjuseid.
Tänini on valitsevaks arusaam, et 1949. aasta küüditamine oli suunatud eeskätt maaomanike ehk “kulakute” vastu, viimaks läbi kolho­seerimist. Kuid kas ainult? “Kulakuid” oli Eesti nimekirjades ca 40%, “rahva­vaenlasi” aga 60%.16 1949. aastal rahva­vaen­lasena küüditatute ühiseks tunnuseks oli asjaolu, et keegi sugulastest oli eelnevalt arreteeritud, NSV Liidu vanglatesse ning sunnitöö­laagritesse saadetud, Läände põgenenud või kadunuks jäänud. Paljude pereliikmed olid seotud Omakaitsega, teeninud saksa sõjaväes või osalesid relvastatud vastupanuliikumises. Valdavalt kuulusid siia kategooriasse aktiivsemad ühiskonnategelased, kohaliku omavalitsuse ning haridus- ja seltsielu juhid, kohapealsed tuntumad avaliku elu tegelased.
1949. aasta märtsis asetleidnud salajane operatsioon kodeeritud nimetusega “Priboi” (tõlkes Murdlaine) oli suurim kõigis Balti riikides üheaegselt läbi viidud küüditamine, mil Siberisse saadeti ca 95 000 nn rahvavaenlast ja kulakut, s.h Eestist 20 713, Lätist 42 149, Leedust 31 917 inimest. Küüditatute massi moodustasid naised, lapsed, vanurid.17

Eesti teistkordse okupeerimise järel Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal eraldati Eesti territooriumist ning liideti Vene NSFV-ga endine Petserimaa ja nn Narvatagune piirkond. Pihkva oblastiga liideti ka osa Läti Vabariigi territooriumist. Nendel aladel toimus küüditamine 1950. a mais, mil viidi ära 1 563 (425 perekonda) eestlast ja lätlast. Küüditamise eesmärgiks oli piirkonna puhastamine etniliselt võõrast elemendist.18
Viimane massiline küüditamine Eestis viidi läbi 1951. aastal, mil NSVL Julgeolekuministeeriumi (JM) Erinõupidamise19 otsuse alusel saadeti eriasumisele keelatud ususektide liikmed Balti riikidest, Moldaaviast, Lääne-Ukrainast ja -Valgevenest, mis on tuntud Jehoova tunnistajate küüditamisena.20 Eestist viidi ära 281 inimest, operatsiooni käigus tervikuna küüditati 2 619 isikut, kellest ⅔ moodustasid naised ja lapsed.
Nende vahele jääb ridamisi väiksemaid kampaaniaid. 1945. aasta oktoobris küüditati 18 perekonda (51 inimest), novembris 37 perekonda (87 inimest) ja detsembris 37 perekonda (91 inimest) Tjumeni oblastisse. Nemad kui kodumaa reeturite perekonnaliikmed kuulusid Erinõupidamise otsusega väljasaatmisele viieks aastaks.21 Aastatel 1948-50 saadeti Eestist välja ingeri-soomlased, kes olid nõukogude võimu poolt sõja ajal ja pärast seda represseeritud ning kes püüdsid Eestisse elama asuda.22
10. märtsil 1949, vahetult viimaste märtsiküüditatute nimekirjade koostamise päevil, tegi ENSV siseminister Aleksander Resev23 järelpärimise NSV Liidu siseminister Sergei Kruglovile24 1941. ja 1945. aastal koos vanematega eriasumisele saadetud alaealiste kohta, kellest mitmed olid 1949. aastaks täiskasvanuks sirgunud ja Eestisse tagasipöördunud. Resev palus välja töötada korra, kuidas peaks toimuma nende tagasisaatmine, kas nad kuuluvad arreteerimisele või näiteks põgenemise eest kriminaalvastutusele võtmisele?25 Seega oli nende isikute süükoorem nõukogude võimu silmis aegumatu, kord juba karistatuid oli võimalik sama süüdistuse alusel uuesti karistada.
Massiküüditamised kestsid 1950. aastate keskpaigani, mis ühtekokku haaras NSV Liidus üle 6 miljoni elaniku. Nende hulka pole arvatud sõjavangid, põgenikud, Kolmandasse Reichi tööle viidud ca 3,2 miljonit inimest, kes repatrieeriti esimestel sõja­järgsetel kuudel, kuid mis sisuliselt nende jaoks otse filtratsioonilaagrist itta asumisele saatmist tähendas.

Küüditamiste läbiviimine
Operatiivgrupid. Operatsioonile eelnenud meetmete plaanis oli paika pandud operatiivgruppide moodustamine, kindlaks määratud nende kogunemiskohad ja liikumised, operatiivgruppide koosseisu ja aktiivi instrueerimise kord ning kõik operatiivside, autotranspordi, jaamadesse toimetamisega seonduv.
Inimeste kinnipidamist teostasid operatiivgrupid. Ühe kuni kahe perekonna või üksikisiku küüditamiseks moodustatud operatiivgrupid olid enamasti 3-6 liikmelised, v.a 1949. aastal, mil keskmiselt pidi üks kuni 12-liikmeline grupp välja sõitma 4 aadressil. Operatiivgruppi juhtis peamiselt operatiivtöötaja, grupi liikmeteks olid miilitsad, sõjaväelased, hävituspataljonlased, partei- ja nõukogude aktiivi esindajad. Ärevamatesse piirkondadesse, näiteks sinna, kus oli ägedam metsavendade tegevus või väljasaadetavaid rohkem, viidi sõdureid täiendavalt juurde.

Kõige suurem küüditajate armee koondati Baltikumi 1949. aastal. Julgeoleku aruande kohaselt oli ülesande täitmisse kaasatud 76 212 küüditajat, s.h tšekiste 8 215, RJM-le alluvaid sõjaväelasi 21 206, hävituspataljonlasi 18 387, parteiaktiviste 28 404. Neile lisandusid veel nn kabinetiküüditajad, kes otseselt inimesi küüditamas ei käinud.26
Julgeolekuminister Boris Kummil oli plaanis luua 1 987 operatiivgruppi,27 kaasates neisse 2 611 operatiivtöötajat, 2 867 meest RJM ja SM vägede isikkoosseisust, 3 053 hävituspataljoni võitlejat28 ning 9 375 kohalikku aktivisti ja kontrollitud usaldusega kolhoosnikku, kes olid osaliselt relvas­ta­tud ning tegelesid peamiselt tee juhtimise ja väljasaadetute vara üleskirjutamise ning võõrandamisega. Sel viisil moo­dus­tasid aktivistid operatsioonis osalejatest 44-55%. Operatiivgruppidesse jagunemisel jälgiti, et ka sõjaväelaste puhul oleks igas grupis vähemalt üks parteilane või komsomolist ohvitser, kes oleks operatiivülesandeks ideoloogiliselt hoolikamalt ettevalmistatud, tagades niimoodi parteilise kontrolli sõjaväelaste hulgas.29
Kõigi nende ettevalmistuste ja operatsiooni kaasatute arvude taustal tuleb rõhutada, et tegu oli sõjalise operatsiooniga Balti riikide elanike suhtes, milles oli kindel roll nii partei- ja nõukogude organitel kui väljaarendatud repressiivaparaadi erinevatel lülidel.

Sündmustik kohtadel kulges julgeolekutöötajate juhtimisel. Küüditamisele eelnenud päeval teavitati kohalikke parteikomitee sekretäre tegevuse käivitamisest.
Parteikoosoleku või õppuste läbiviimise ettekäändel asusid parteikomiteed parteilasi, kommunistlikke noori, aktiviste mobiliseerima. Kokkutulnuid instrueeriti vahetult enne operatsiooni algust. Kedagi kohalviibijatest ei tohtinud enam hoonest välja lasta.
Varajastel hommikutundidel unest üleskistud inimesed, nende nutt, meeleheide, teadmatus on iseloomulik kõigile küüditamistele. Teatud juhtudel iseloomustati operatiivgruppidele väljasaadetava isiku või perekonna poliitilist palet, milleks ilmselt ka vajadust oli, kindlasti mitte kõik gruppidesse kaasatud ei olnud toimuva suhtes ühisel meelel, mida aruannete esitajad väheste eranditega tunnistada on söandanud.
Elanike majadesse ja korteritesse sisenedes luges grupijuht ette küüditamiseotsuse, mille kohaselt nimetatud isikud väljasaatmisele kuulusid. Elamine otsiti läbi ja piirati erinevatest külgedest sisse, kardeti ohvrite põgenemisi ja ootamatuid rünnakuid.

Asjade pakkimine. Algas kibekiire asjade pakkimine. Selleks ettenähtud aeg on küüditamiste lõikes olnud erinev nagu ka kaasavõetavate asjade kogus, mis küüditatute hilisemat toimetulekut silmas pidades äärmiselt oluliseks kujunes. Veel 1940. aastal oli küüditatutel lubatud kaasa võtta asju 500 kilo pere kohta, mis 1941. aasta juuniküüditatute puhul 100 kilole taandunud oli. 1945. aastal sakslastena küüditatud võisid kaasa võtta juba 1 tonn esemeid perekonna kohta, 1949. ja 1951. aastal isegi 1,5 tonni. Viimatinimetatud kogust ei õnnestunud pea kellelgi kaasa pakkida, paljudel polnudki sellisel hulgal vara. Ütlematagi on selge, kui ränka situatsiooni olid seatud 1941. aastal viidud, veel eriti siis kui osa pakitud kohvritest pereliikmete lahkumise käigus segamini või sootuks kaduma läksid. Ka asjade pakkimiseks ettenähtud aeg, enamasti kaks, kohati 3-4 tundi, kahanes mõnel pool mõnekümneks minutiks kui sedagi. Kodust väljaspool tabatud viidi praktiliselt tühjade kätega, neil jäi loota vaid heade inimeste abile.

Küüditatute vara kuulus konfiskeerimisele ning selle realiseerimine jäi täitevkomiteede esimeeste ja külanõukogu liikmete korraldada. 1941. aastal hinnati mahajäänud majapidamised ära selleks kindlaksmääratud usaldusmeeste poolt, arvelevõetud vara ja inventar tuli mõõdukate hindadega 10 päeva jooksul ära müüa.30 Eraisikutest ostjatele eelistati partei– ja nõukogude asutusi ja töötajaid, kellele küüditatute vara natsionaliseerimise korras poolmuidu ära anti. Konfiskeeritud varandus oli lubatud endistele omanikele kompenseerida, kuid ei mäletata, et kellelegi oleks realiseeritud vara kattena Siberisse raha saadetud.

Küüditatute transport. Kinnipüütud laaditi autodele ja viidi jaamadesse, kus nad vagunitesse paigutati. Ka küüditatute konvoeerimise kohta olid eelnevalt koostatud ešelonide formeerimise skeemid – kuidas organiseerida kontingendi vastuvõtmine, nende valve ja ärasaatmine. Ešelonide konvoeerimisega ja järelvalvega tegelesid konvoiväed.
1941. aastal osales 85 000 Balti riikide ja Moldaavia kodaniku transpordil 7 000 siseasjade ja julgeoleku rahvakomissariaadi kaastöötajat, 1 540 valvurit, 140 operatiivtöötajat, 280 meditsiinitöötajat, kes olid ära jagatud 70 ešeloni vahel.31 Seega tuli ühe ešeloni kohta 2 operatiivtöötajat, 22 valvurit, 4 meditsiinitöötajat ja 100 jõuministeeriumite kaastöötajat. Viimane arv näib liialdatuna, kuigi 1941. aasta pingelist sõjaeelset olukorda arvesse võttes pole see välistatud.
1949. aastal formeeriti Eestis konvoivägede 392. polgust ja mujalt saabunute baasil 19 konvoid koosseisuga 76 ohvitseri, 456 sõdurit-konvoeerijat, 57 meditsiinitöötajat,32 mis teeb keskmiselt 31 isikut ešeloni kohta. Mõneti vähendatud koosseisus formeeriti konvoid 1951. aastal, siis oli igale ešelonile ette nähtud ülem, tema 3 abi, 4 operatiivtöötajat, 3 masinakirjutajat ja 10 sõdurit.33 Võib arvata, et koosseisu lülitati siiski ka arst, kuigi nende ešelonides viibimisest on enamus eri aegadel küüditatutest aimu saanud alles hiljuti avaldatud dokumentide põhjal. 1941. aasta juunis suure kiiruga kohalesaadetud arstlik personal ei olnud arstimitega üldse varustatud, mistõttu tõstis näiteks Tartusse saadetud personal oma töötingimuste osas rohkem nurinat kui väljasaadetavad.34
Kuigi ešelone saatvate komandode koosseis aastatega vähenes, ei tähendanud see otseselt valve nõrgenemist. 1949. aastal oli Eesti raudtee jagatud seitsmeks lõiguks, millistes teostasid kontrolli 350 sõjaväelast, kelle ülesandeks oli tehniliste seadmete ja raudteetammi korrashoiu kindlustamine. Sõjaväelased olid paigutatud kahe kaupa vahipostile tihedusega üks vahipost 7-8 km kohta.35
Valmis kästi olla küüditatavate põgenemiste puhuks. Selle eest vastutasid ešeloniülemate asetäitjad operatiivalal. Põgenemiste ennetamiseks koguti operatiivkoosseisult andmeid kahtlaste isikute kohta, keda arvati olevat rohkem üksikute, mitte perekondadena küüditatavate hulgas.
Mõneti uskumatuna näib ülesanne, mille kohaselt pidid ešeloniülema abid operatiivalal RJM operatiivkoosseisult üle võtma agentide ja informaatorite võrgu (väljasaadetavate seast) ja kasutama seda ešeloni liikumise ajal põgenemisvastase agentuurina. Samuti tuli ešeloni liikumise ajal tegelda uute informaatorite värbamisega, igas vagunis pidi olema vähemalt kaks informaatorit! Ennekõike püüti saada infot isikute kohta, kes kaldusid põgenema, üritasid luua kontakte konvoiga, püüdsid saata vabadusse kirju ja raha või hankida illegaalselt alkohoolseid jooke.36
Mälestustes on küllalt tihti kirjeldatud vene sõdurite käitumist, väga labaste tegelaste kõrval esines ka sõbralikke sõdureid. Alljärgnev katke 1949. aasta küüditatu mälestusest tekitab eelpool öeldu taustal ridamisi küsitavusi. “Valvurid käitusid selles vagunis väga viisakalt, sest oli palju noori ja pillid. Ešeloniülem enamik aega istuski 25. vagunis, õpetas Jaanile vilistamise järgi loo. Talle meeldis Tiiu, kena noor neiu, ta aitas Tiiul akna kaudu vahisõduri saatel jaama puhvetist suitsu toomas käia, Novosibirski jaamas ka viina. Sõdur oli rohkem Tiiu kaitseks kui põgenemise kartuses kaasas, sest kuhu seal minna?”37 Oli siis tegu tõepoolest konvoimeeste kaastundlikkusega või nendele antud korralduse täitmisega?

Ebaõnnestumised. Küüditamisoperatsioonide puhul eeldati nende kiiret läbiviimist, mille pidi tagama põhjalik ettevalmistusetapp. Ometi ei püsinud ükski küüditamine ettenähtud ajakavas. Peamine takistus 1941. aastal näis tulenevat julgeolekutöötajate nappusest, polnud keda operatiivgruppide juhtideks määrata. Sel põhjusel jõudsid grupid küüditatavateni suure hilinemisega. Samuti tingis seda autotranspordi nappus. Tihtipeale käis üks grupp kahe punkti asemel läbi 3-5 punkti, mille peale rohkem aega kulus. Näiteks korraldati Viljandis 14./15. juuni ööl täiendav haarang neile, kes eelmisel ööl tabamata jäid ning sellega seoses lõpetati operatsioon alles 15. juunil kell 16:00.38 Narvas puudus ešeloni komandant ja valvemeeskond, kes pidid saabuma Tallinnast. Seetõttu tõmmati piirilt ära 20 sõjaväelast ja osa operatiivvolinikke suunati rongi juurde valvesse, nihutades sel viisil operatsiooni kestvust.39
Kõigil puhkudel on enam probleeme tekitanud väljasaadetavate registreerimine, isikute nimed ja aadressid olid valesti kirjutatud, ületamatuks raskuseks oli eesti ja vene keele kõrvuti esinemine dokumentides. Polnud piisavalt töötajaid, kes oleks selle tööga etteantud aja jooksul toime suutnud tulla ja kuna ešelone enam kauem kinni hoida ei olnud võimalik, saadetigi need teele poolikult vormistatud dokumentatsiooniga. Vaidlusi on tekitanud ilma või väheste asjade ning toiduta vagunisse toodud, haigete, vanurite ja rinnalaste vagunisse paigutamine või vagunist maha tõstmine. Lahendusi olukorrale oli erinevaid, mille põhjal saab kaudselt hinnata ka pealelaadimispunkti ülema käitumist konkreetses situatsioonis.
Suurimaks ebaõnnestumiseks 1949. aastal tuleb pidada kõrget küüditamisest pääsenute protsenti, mille tingisid peamiselt nõukogude bürokraatiast tulenevad vead, kodust eemalolek, eelnevad hoiatused, halastus. Leedus ei taibatud eelnevalt arvestada, et 25. märtsil on suur katoliiklik kirikupüha paastu-maarjapäev, “mispärast mõned objektidest kirikus ja majapidamistest eemal olid”.40 Osadel inimestel jagus siiski julgust kaaskodanikke toimuva osas hoiatada ja neid varjata.

Hinnanguid toimunule.. Küüditajate hinnangud toimunu osas kõlasid küüniliselt. 1941. aasta EK(b)P Petserimaa komitee aruanne kõmiseb parteilisest optimismist – järgmise päeva õhtul olid “kõik väga väsinud unetust ööst ja tööst, kuid meeleolu oli reibas ja kõik olid valmis täitma ükskõik millist uut ülesannet”!41 Ka Läänemaal pälvis üritus aktiivi heakskiidu. Parteilis-komnoortele ja parteitu aktiivile olnud läbiviidud aktsioon suureks “praktilis-poliitiliseks kooliks ja revolutsiooniliseks karastuseks”.42 Puhja küla kehvik Puusepp lausunud 1949. a märtsiküüditamisele järgnenud rahvakoosolekul: “Tehti õieti, et kulakud ja rahvavaenlased ümber asustati. Loodan, et nad nüüd õpivad ise tööd tegema”.43

Teekond Siberisse
Teeleminek. 1941. aasta juunis läks Eestist Narva ja Irboska kaudu teele 9 ešeloni (nr 286-294) 10 016 küüditatuga.44 16. augustil 1945 kell 21:50 alustas oma teekonda 35st vagunist koosnev ešelon nr 391 kaasas 407 küüditatut.45 1949. aasta viimastel märtsipäevadele läksid Eestist liikvele 19 ešeloni, neist Narva kaudu ešelonid nr 97301—97310, Petseri kaudu nr 97311 – 97319.46 Umbes samal ajal kaks aastat hiljem (1951) olid 27 vagunit neljas jaamas Ülemistel, Tapal, Tartus ja Võrus inimveoks taas ettevalmistatud. Lõplikult formeeriti eriešelon nr 97392 alles Pihkva jaamas, kuhu suunati rongid küüditatud Jehoova tunnistajatega Lätist, Leedust ja Kaliningradi oblastist.
Sel tundmatul teekonnal tabas raskeim emotsionaalne löök 1941. aastal viidute perekondi hetkel, mil saadi teada, et meeste vagunid on öösel ešelonist lahti haagitud ja teisele teele viidud. Kuigi küüditatud olid jaamades vastavalt ettevalmistatud nimekirjadele kahte “A” (perekonnapead) ja “V” (perekonnaliikmed) gruppi jaotatud, loodeti teekonna lõpul taas kokku saada.

Sihtkohad. Plaani kohaselt tuli 1941. aasta suvel arreteeritud perekonnapead (4 665 inimest) Gulagi47 süsteemis arvelevõetutena saata Donetsi söebasseini Starobelski laagrisse. Nende perekonnaliikmed (9 115 inimest) tuli viia Altai kraisse, 691 kriminaalkurjategijat ja prostituuti Usollagi.48 Alanud sõda tegi siin omad korrektuurid, sõjavangilaagrisse saadetud või ešelonidega alles sinnasaadetavad suunati ümber tööparanduslaagritesse (ITL).49 Osa Eestist viidud ohvitseridest suunati Juhnovi laagrist ümber Norillagi. Esialgselt Starobelski laagrisse viidud paigutati ümber Sverdlovski oblasti laagritesse ehk Sevurallagi laagrisüsteemi.50
Altai krai ning Lõuna-Kasahstani asemel sattusid Eestist küüditatud Kirovi ja Novosibirski oblastisse, k.a Narõmi piirkonda, mis oli esialgselt reservi jäetud ning mille eriti kehvadele majutamise ja varustamise tingimustele oli kohalikud juba eelnevalt tähelepanu pööranud.51 Altai kraisse suunati leedulased.52 Oblasteid teavitati saabuvast inimkontingendist alles 12. juunil,53 seega tehti küüditatute sihtpunktidesse jõudes kohapeal alles ettevalmistusi nende vastuvõtuks. Sobivad asukohad tuli eelnevalt kooskõlastada kohalike parteikomiteedega. Need pidid raudteedest vähemalt 10 km kaugusele jääma, samuti tuli vältida rajoonikeskusi.54
Ka hilisemal sõjajärgsel perioodil sattus osa küüditatuid Novosibirski oblastisse, kuid erandjuhtudel varemsaadetud eestlastega samasse kanti. 1949. aastal suunati Novosibirski oblastisse üheksa ešeloni, ülejäänud kuus ešeloni sattusid Krasnojarski kraisse, kaks tartumaalastega küüditatud ešeloni Omski oblastisse ja kaks Tartust ning Võrust teeleläinud ešeloni suunati Irkutski oblastisse. 1951. aastal viidud jõudsid Tomski oblasti Tugani rajooni ning 1945. aastal oli sihtjaamaks määratud Permi oblasti Levšino jaam.

Vagunis. Iga teekonnaga kaasnesid omad probleemid. Umbsetes täiskiilutud vagunites ei jagunud vett. Kevadisel ajal küüditatud külmetasid vagunites, suvisel ajal viiduid mattis palavus ja õhupuudus, mille leevenduseks inimesed tee äärest vagunitesse õitsevaid sireleid ulatasid.
Palavuse, vee ja arstiabi puudumisega hakkasid sagenema surmajuhtumid vagunites, mis eriti imikuid ja väikelapsi tabas. Olukord oli väga ränk 1941. aastal Novosibirski oblasti (hiljem Tomski oblasti) Vasjugani rajooni suunatute seas. Obi jõe ületamiseks täistopitud pargasel kasvas suremus kiiresti, ühele pargasele mahutati 787 Eestist ja 1 100 Lätist väljasaadetut, mis viibis teel 10 päeva. Maabudes tabas neid ootamatu rajuilm, läbimärjad inimesed paigutati katkisse klubihoonesse, haigete laste surmadaatumeid ei suudetud enam fikseerida. Vasjugani rajooni viidutest suri teekonnal 36 last.55 Üldine suremus teekonnal (1941. aastal) oli ca 4%.56
ENSV SM 3. eriosakonna ülema asetäitja kapten Kovalenko aruande kohaselt suri 1949. aasta märtsiküüditatust teekonnal 45 inimest, 62 inimest võeti rongilt haiguse tõttu ja 6 inimest julgeoleku korraldusel maha.57
Kõik need erakordsed juhtumid pingestasid õhkkonda vagunites. Senitundmatutes oludes püüdsid inimesed kus võimalik teineteist aidata, kaaslaste kõnelused rahustasid mõneti. Meeleolu vagunis, mis õnnetute inimeste ühiskoduks oli saanud, sõltus sealviibijate vanusest, tervisest, perekondlikust kooslusest. Kardeti halvimat nagu näiteks laste lahutamist vanematest. 1949. aastal usutleti neid, kes selle teekonna varem (1941, 1945 lastena küüditatud, kes nüüd uuesti viidi) olid läbinud. Tartumaa ešelonis sõitev Eduard Matto (sünd. 1889) oli sama marsruudi läbi käinud Vene-Jaapani sõja päevil.58 Selliselt harjuti üksteist kuulama, mõistma, õpetusi andma ja vastu võtma. Aegajalt võeti isegi laul üles. 1940. aastal küüditatud poolakad olid kogu teekonna hingestatult religioosseid hümne laulnud, mistõttu konvoivägedele ettenähtud instruktsioonidesse täiendus sisse tuli viia. Nii oli uude, 5. juunil 1941 kinnitatud ešeloniülemate instruktsiooni lisatud nõue – laule mitte lubada!59 Tagantjärgi ollakse tublimatele lauljatele tänulikud, see aitas meeleolu vagunis üleval hoida.

Elu võõrsil
Väljasaadetute edasise saatuse määrasid ära olud, kuhu sattuti, ja inimesed, kelle keskel tuli kohaneda ning toime tulla nälja, külma, töö ja alandustega. Väljasaadetute laialipaigutamise ja tööle rakendamise eest vastutasid kohalikud SM-RJK osakonnad.

Arvelevõtt. Esialgu juhinduti küüditatute arvelevõtmisel NSVL SARK-i 1939. aasta 1. juuni käskkirjast nr 0143.60 Aastatel 1943-45 uuendati vastavaid eeskirju. Et küüditatud asusid rajoonikeskustest kohati ca 300km kaugusel, oli arvepidamine ja järelevalve nende osas raskendatud. Kontrolli tugevdamiseks seati 1945. aastal sisse erikomandantuurid, mis oli kooskõlas NSVL RSN otsusega nr 35 “Eriasumisele saadetute õigusliku olukorra” kohta. 1949. aasta märtsis Baltikumist väljasaadetud 30 630 perekonna järelevalveks moodustati 138 uut erikomandantuuri.61
20 aastaks asumisele saadetud (1941. a juuniküüditatud) võeti arvele SARK-i 1. eriosakonnas ja kohalikes siseasjade osakonnas. Nende passid korjati ära, asemele anti küüditatu tunnistus, kuhu oli märgitud piirkond, kus isik liikuda tohtis. Küüditatu staatus ehk kategooria määras ära nende õigused ja kohustused, mis igapäevases elus kehtis peamiselt kindlaks määratud asukohast ära sõitmise keelus ja kohustuses end perioodiliselt komandantuuris registreerimas käia.
Eksimuste puhul, näiteks väljasaadetu põgenemise või sellele kaasaaitamise korral, võeti isik vastavalt NSVL ÜN Presiidiumi seadlusele 26. novembrist 1948 VNFSV kriminaalkoodeksi §82 alusel kriminaalvastutusele.62 Põgenemise eest karistati 20 sunnitööaastaga, hiljem esines ka pisut leebemat karistusmäära – 10 aastat vabadusekaotust. Administratiivkorras vastutusele võetut ootas rahatrahvi ja aresti rakendamine.

Küüditatute esialgsed olud. 1941. aasta sügis-talv oli erakordselt raske aeg. Elati suvebarakkides, hüttides, muldonnides, lautades, klubides, antud oludele sobimatutes ruumides. Kuigi inimese kohta oli ette nähtud 3m² elamispinda, ulatus see reaalelus kohati 1 ruutmeetrini.63
Eriti raske oli haigete inimeste, laste olukord, kes ei olnud harjunud raske füüsilise tööga. Haiguste korral polnud arstiabi kusagilt võtta, ellu jäid tugevamad. Puudusid talveriided ja jalanõud, Eestist oli ära tuldud kergetes suveriietes. Aruannetest võib lugeda küüditatute abistamise meetmetest, s.h ka soojade riietega varustamisest, mis aga enne abivajajateni jõudmist kohalike poolt laiali veeti.
Kuna leiba jagati tööpäevade eest, oli suvelviidutel neid põllutööde lõppedes liialt vähe kogunenud, mistõttu nad leivast praktiliselt ilma jäid. Tööpäevade arvestusel ei võetud arvesse teisi mittetöötavaid pereliikmeid, norme arvestati vaid ühe eest, millega tuli ära toita ka lapsed ja vanurid. Lisaks hoiti väljateenitud palkasid kuude kaupa kinni, lõpetades samal ajal avansina leiva jagamise. Sõjajärgse perioodiga võrreldes, ei saadud loota kodunt saadetavatele pakkidele. Polnud ka eriti asju, mida kohalikega toidu vastu vahetada, 100 kilo perekonna kohta sisaldas vaid minimaalset. Needki kaasahaaratud esemed olid perede lahutamise ajal jaamas sageli segamini läinud ja nii sõitsid mitmed lasteriietega pambud meestega vangilaagritesse. Kalapüüdmise ja küttimise jaoks puudusid küüditatutel vahendid ning vajalik liikumisvabadus.
Samas ei osatud küüditatuid tööle rakendada. Kohalik juhtkond ei pidanud seda enda ülesandeks, küüditatud kuulusid rohkem julgeolekutegelaste töövaldkonda.
1941. aasta sügisel tunnistas Gulagi ülem, et suvelküüditatute kontingendiga ei tegele ükski lüli SARK-i aparaadist ega ka Gulagi väljasaadetute osakond, kuigi oli üks osalistest väljasaatmise operatsioonis. Sellest tulenevalt ei vastutanud keegi nende elamis- ja töötingimuste eest.64 Vastutus sundasunike tööhõive eest pandi 1942. aastal ühele Gulagi osakondadest,65 jättes samal ajal vastutavaks ka julgeoleku 1. eriosakonna, mis võimaldas neil tegemata töödes teineteist vastastikku süüdistada. Alles 1944. aasta kevadel moodustati eraldi eriasumisele saadetute osakond, mis hiljem kandis nimetust osakond “P”, SM 4. eriosakond.
Igasugused muutused toimisid asumisele saadetute osas väga aeglaselt. 1942-43 oli Siberis ikaldus, mille järgnes kohutav näljaaasta. Küüditatuid varustati toiduainetega kõige viimases järjekorras ning seda valusamad olid ka nende kannatused. Olud viisid näljast nõrkevad inimesed varguseni. Peotäie vilja varastamine oli karistatav vangilaagrisse saatmisega, mille meeleheite piirini aetud emad tihtilugu teadlikult ette võtsid, selleks et nende vangistamise järel lapsed lastekodudes, kuhu nad toitja kaotamise järel saadeti, ellu jääksid.66 Seda lokkavat hoolimatust, millega küüditatuid koheldi, on raske teisiti kui inimeste tahtlikuks hävitamiseks nimetada.

Mõningane olude paranemine. Töötingimused hakkasid pisut paranema alates 1946. aastast. Kärbiti nende töökohtade ja ametite nimekirju, missugustel töötamine oli küüditatute jaoks keelatud.67 Mõnel pool hakati küüditatuid ümber paigutama kohtadesse, kus tööd oli pakkuda. Kuid ega sealgi naised väikeste lastega oodatud polnud. Nende toimetuleku huvides peeti mõistlikumaks samast kandist küüditatuid koos hoida, et nad teineteist toetaksid. Seni kuni puudusid oma majapidamised ja aialapid, ei olnud kusagilt võimalik lisa hankida.68
Üldine olukord paranes kusagil 1950.-51. aasta paiku, mis kõige eredamalt väljendus suremuse languses. 1941. aastal küüditatutest suri 60%, 1949. aastal küüditatute puhul on see protsent 10. Kindlasti peegeldub neis arvudes seegi erinevus, et sõja eel lahutati perekonnapead ülejäänud pereliikmetest ning suunati laagritesse, kus suremuse protsent oli erakordselt kõrge. Sündimus hakkas normaliseeruma, kui erinevates kohtades viibivatel perekonnaliikmetel lubati kokku kolida, kui paranesid elamis-, töö- ja toitumistingimused ning arstiabi.
30. augustil 1949 andis NSVL SM välja käskkirja nr 552, millega kohustati 10 päeva jooksul üle vaatama väljasaadetute töö- ja elamistingimused. Jätkuvalt olid kõige kesisemad olud Novosibirski oblastis, majanduslikult eriti nõrgad rajoonid olid Zdvinsk, Mihailovo, Tšerepanovo, Severnõi ja Pihtovo. Lisaks eelpoolmainitutele esinesid rängad toiduprobleemid veel Kargati rajoonis. Seal oli kolhoose, mille saagid jäid 1949. aastal nii kasinaiks, et tööpäevade eest ei olnud võimalik teraviljas tasuda. Severnõi rajooni kolhoosis “Punane Oktoober” töötanud üheksale eesti perele anti suvel leiba laenuks, mida sügisel osaliselt tagasi nõuti, kuid mida ei olnud võimalik teha, sest neis peredes ei jätkunud leiba. Ka kartulisaak jm köögivili oli juurteni rottide poolt hävitatud.69
Novosibirski oblasti siseasjade osakonna ülema kindralleitnant Žukovi 1950. aasta 16. jaanuari ettekandest Novosibirski oblasti partei- ja täitevkomiteele saame väljasaadetud eestlaste kohta teada järgmist. Ligi 10 000 1949. aasta aprillis Novosibirski oblastisse saadetud eestlast paigutati 21 rajooni, kus neist 6 576 viidi kolhoosidesse, 2 898 sovhoosidesse, 456 metsamajanditesse ja 104 kullatööstusse. Siberis oldud aja jooksul oli end majanduslikult sisse seadnud väike osa väljasaadetuist, enamasti oldi äraootaval seisukohal. Endiseid kulakuid peeti mõneti aktiivsemateks, nemad seadsid sisse majapidamisi ja muretsesid loomi. Kurdeti, et nõukogudevastased meeleolud, s.h kolhooside vaenulikkus, on laialt levinud. Tihti on see inspireeritud teiste poolt, millele viitab kirjavahetus ja omavaheline läbikäimine, s.h vahetu side varemkaristatutega.70 Eestlastele heideti ette ka vähest maja ehituseks või remondiks eraldavata riigilaenu võtmist. Laenu kasutati vaid juhul, kui sooviti osta vaba maja.71

Suhted kohalikega. Enam kui kehtivad seadused mõjutasid küüditatute käekäiku suhted komandandiga, kohaliku julgeoleku esindajatega, sovhooside-kolhooside juhtkonnaga. Kui satuti eriti mahajäänud piirkonda, kus kohalikud ametimehed mitte midagi olude parandamiseks ette ei võtnud ega kavatsenudki võtta, kujunes küüditatute eluolu äärmiselt raskeks. Füüsilisele kurnatusele lisandunud halvustavad hinnangud, igasuguste õiguste puudumine murdsid inimesi moraalselt.
Suhteid kohalikega on iseloomustatud mitmeti. Oli kohalikke, kes aitasid, kui ka neid kes vihkasid. Osaliselt oli esialgne halb läbisaamine ajendatud kohalikele esitatud nõudest, võtta küüditatud oma elamispinnale, mis niigi üsna kitsuke ja vilets oli. Samas süvendati kohalike võimude poolt halvustavat ja vaenulikku suhtumist eestlastesse kui fašistidesse, mis oli piisavalt mugav põhjendus omapoolsetele tegemata jätmistele – vaenlase eest ei pea hoolitsema. Läks aega enne kui suhted normaliseeruma hakkasid. Pärineti ju erinevatest kultuuri- ja religiooniruumidest, erinevad olid väärtushinnangud, suhtumis- ja suhtlemismudelid, haridustase.
Tänini räägitakse Siberis lugusid igale rahvusele omasest iseloomust. Kui Siberis ilmuvates ajalehtedes ja ajakirjades eestlastest juttu tehaksegi, siis peamiselt 19. sajandil või 20. sajandi algul Siberisse rännanutest. Siiski leiab neist kirjutistest märkusi ka selle kohta, et üks osa eestlastest saabus Siberisse sõja ajal või peale seda. Ühes 1992. aastal “Omskaja Pravda” artiklis on täheldatud, et eestlastel aidanud Siberis toime tulla nende töökus, suhtlev loomus ja Eestile lähedased looduslikud olud, kuigi talv on Siberis muidugi karmim. Eestlastel olnud isegi ütlemine, et “seal kus kasvavad kased, seal elab ka eestlane”.72
Baltikumist küüditatute puhul rõhutatakse sedagi, et nemad olid poliitiliste olude muutumise osas kõige optimistlikumalt häälestatud, lootes peamiselt peatselt puhkevale NSVL ja Inglise-Ameerika sõjale. Omakeskis räägitud, et sõja puhkedes tuleb põgeneda taigasse, et organiseerida seal partisanitegevust NSVL vastu. Usk oma riigi taastamisse ja koju naasmisse oli tugev.73 Seda toonitavad ka küüditatute järelvaatajad. Eestlased lootnud sõjale ja ameeriklaste poolt vabastamisele, ega pidanud seetõttu mõistlikuks majapidamiste sisseseadmist.74 Ja kuigi seda mõtteviisi utoopiliseks peeti, näidi rahvusvaheliste seisukohtadega arvestatavat isegi märtsiküüditamise läbiviijate poolt. Operatsiooni eel väeosades läbiviidava selgitustöö käigus vihjasid poliittöötajad Atlandi pakti agressiivsele meelestatusele toimuva suhtes, mistõttu tuli kriitika vältimiseks erilist tähelepanu pöörata operatsiooni salastusele.75

Asumiselt vabanemine
Küüditatute olukord hakkas muutuma pärast Stalini surma. 1953. aasta märtsis võttis NSVL Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse amnestiast, mille alusel hakati vabastama poliitilistel põhjustel kuni viieks aastaks vangimõistetuid. 14. juunil 1941 represseerituile see amnestia ei laienenud. 1953. aasta suvel kavandati lõdvendada eriasumisele saadetute administratiivset järelevalvet, kuid paraku selleni ei jõutud.76 Ometi sai selgeks, et miljonite deporteeritute kinnihoidmiseks pole piisavalt poliitilisi ega majanduslikke motiive.
Esimesed otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. aastal.77 Veel 1953. aastal oli NSVL SM seisukohal, et alla 16 aastased lapsed tuleb igaveseks ajaks asumisele jätta ja et nad tuleks üldtingimuste korras arvele võtta.78 Aasta pärast otsus laste osas siiski leebus. 1954. aasta 16. juuli määruse kohaselt tuli kuu aja jooksul arvelt maha kanda kõigi eriasumisel viibijate lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937. Alla 16. aastased lapsed vabastati asumisel viibijate piirangutest ja vanematele kui 16. aastased lubati minna õppima vabalt valitud õppeasutusse. 1941. aastal Eestist väljasaadetud 6 700 inimese hulgas oli alaealisi 1591, 1949. aastal väljasaadetud 13 480 natsionalisti hulgas oli aga alaealisi 6 607.79 Nende laste Eestisse tagasipöördumine sõltus sellest, kas ja kui lähedasi sugulasi oli kodumaale maha jäänud, kes nõustusid need lapsed enda juurde võtma, laste vanemaid koju veel ei lastud.
Vabastamine kulges etapiviisiliselt, kategooriate kaupa. NSVL siseministri nõudel tuli kõigi Eestist, Lätist, Leedust küüditatute vabastamisotsused eelnevalt kinnitada kohalike sise­ministeeriumite poolt. See pidi ära hoidma liialt ebasoovitavate isikute koju jõudmise.80 Üha sagedamaks muutusid juhtumid, kus perekonnapea vabastati laagrist, kuid tema perekond pidi veel aastaid asumisel viibima.
Murrang Siberist vabanemises saabus 1956. aastal, kuid ka siis ei toimunud vabastamine automaatselt. Esmalt pidi väljasaadetu või mõni tema sugulastest kirjutama vabastamispalvega avalduse. Vabastamistaotluste laekumise pideva kasvu tõttu hakkas nende läbivaatamine venima. 1960. a 1. jaanuari seisuga viibis ametlikel andmetel eriasumisel veel 377 Eestist deporteeritut, kellest 126 isikut olid “bandiidid-natsionalistid”, 225 nende perekonnaliik­med, kuus Jehoova tunnistajat ja 20 1941. aastal küüditatut.81 Viimased vabastamisotsused tehti alles 1965. aastal.
Vabastamine ei toonud kaasa konfiskeeritud vara tagastamist ega andnud õigust ilma ENSV MN loata endisesse elukohta elama asuda. Endised vangid ja küüditatud ei tohtinud elada Tallinnas, Tartus jt suuremates linnades, saartel ega piirialadel, neil oli tõsiseid raskusi elamispinna leidmisega. Ametikeelud, kitsendatud õppimisvõimalused jm erinevad piirangud jäid küüditatuid saatma veel aastaiks. Emakeelse haridusega taaskohanemine tõi lastele kaasa uusi piinu. Kehva eesti keele tõttu jäeti neid klassikursust kordama, mõned jätkasid õpinguid vene koolides. Kohati on Eestisse tagasitulekut ja kohanemist isegi küüditamisest valusamaks peetud, tuldi ju igatsetud kodumaale ja omade keskele, kus sooja vastuvõtu asemel ärapööratuid pilke ja põlglikku suhtumist taluma pidi, nö äramärgistatud inimestega ei olnud soovitav suhelda.

Küüditamiste tagajärjed
Massiline vägivald rahulike elanike suhtes oli NSV Liidus üks kommunismi juurutamise komponentidest. See aitas vastupanu murda ja uute oludega kohanema sundida. Nõukogude režiimi inimvaenulik iseloom avaldus pidevas hirmu- ja pealekaebamise õhkkonna tekitamises, usalduse kaotamises teise inimese, kaasmaalaste suhtes. Hirm võimaldas konstrueerida uut võimu, uut süsteemi, hirm sundis vaikima. Vägivalla ja hirmuõhkkonnaga kaasnevaid tagajärgi ei ole suudetud tänaseni lõpuni analüüsida, läbielatu ja kogetu küll tuhmub, kuid selle järelmõjud ulatuvad meie tänasesse päeva.
Küüditamistega kaasnesid lõhutud perekonnad, hävitatud inimesed, rikutud tervis, sündimata lapsed, kõik see on põhjustanud pikaajalist kahju. Baltikumist äraviidute puhul tuleb toonitada naiste, laste, vanurite suurt osakaalu, kes küüditati ilma meesteta ning keda kohalikud tööandjad füüsiliseks tööks suhteliselt sobimatuteks pidasid.
Aastatel 1945-50 Baltikumist väljasaadetute suremus ületas 5,1 kordselt sündide arvu.82 Peamiselt põhjustasid surma nälg, organismi toitumishäired, kopsupõletik, tuberkuloos ehk halva kohtlemisega kaasaskäivad hädad, mis olid tingitud toidu, riiete, elamispinna puudusest, karmidest töötingimustest külmas kliimas. Paljud invaliididena koju tagasijõudnud surid peagi saadud vigastustusse ja haigustesse. Meie senises kirjanduses ei ole piisavalt tähelepanu juhitud inimese isiksusele ja vaimsele tervisele tekitatud kahjudele, psühhosomaatilistele haigustele, traumajärgsele stressihäirele (nagu näiteks trauma episoodide läbielamine sundkujutlustes ja painajalikes unenägudes), mis ilmnesid ja ilmnevad veel praegugi paljudel represseeritutel ning nende lähedastel.
Vene impeeriumi keskvõimud on läbi aegade üritanud Siberi majanduselu arendada sund- ja vabatahtliku ümber­asustamise abil, Siber vajas hädasti lisatööjõudu ja väljasaadetuile vaadati kui tasuta tööjõule, ent nende kohtlemisviiside taustal on raske rääkida küüditamise majanduslikest motiividest. Küüditatute rakendamine oli läbimõtlemata, mis omakorda kiirendas nende suremust. Kaotati tohutul hulgal inimtööaastaid. Tegutsemisel juhinduti ennekõike ebasoovitava elemendi isoleerimise nõudest.
Iseseisvalt mõtlevate teotahteliste inimeste elu ja töö oli määratud hävitamisele. Eesti rahvuskeskne majandus allutati käsumajanduslikule kaugjuhtimisele Moskvast, millega kaasnes kohalike tingimuste, k.a keskkonnatingimuste mittearvestamine, militaarsuse ülevõimendamine, peremehetunde puudumine. Ideoloogilistele taotlustele allutatud maa- ja põllumajandusreform, sundkollektiviseerimine, halvas Eesti põllumajanduse tootmisvõime järgnevateks aastakümneteks. Eesti muudeti majanduslikult (ja ka poliitiliselt) Leningradi tagamaaks, millega kaasnes muuhulgas Kirde-Eesti elanikkonna rahvusliku struktuuri sihipärane muutmine ning kohalike elanike assimileerimine.
Küüditamistega loodi eeldused muu­keelse elanikkonna forsseeritud sisserändeks, Eesti koloniseerimise tugevdamiseks. Põliselanike ellimineerimine oli väljakutseks neile massidele, kes NSV Liidus pärast sõda liikvele olid läinud (ühed lahkusid sõjas laastatud või näljast haaratud piirkondadest, teised naasesid sõjapaost, kolmandad otsisid lihtsalt, kus parem). Kõik nad soovisid soodsamaid töö- ja elutingi­musi, mis üleliiduliste näitajatega võrreldes Baltikumis paremad olid. Eriti suure ulatuse omandas muukeelse elanikkonna sisseränne linna­desse ja tööstus­keskustesse. 1949. aasta küüditamine kiirendas eesti küla allakäiku ja linnastumise protsesse. Omandi võõrandamise, peremeeste ümberasustamisega murti talurahva majanduslik ja moraalne selgroog. Sellega koos juuriti välja maarahva loomupärane kiindumus maasse. Järgnes küla tühjenemine, hakkas kaduma eestlastele omane kodutruudus. Eraldatus läänemaailmast, vaimne ja hingeline vägivald, inimese- ja kodukesksuse eitamine jätkusid kuni okupatsiooni aja lõpuni.
Repressioonide temaatika omab olulist tähendust poliitilise ja majandusajaloo, demograafia, sotsiaal-, kultuuri- ja rahvussuhete ajaloo aspektist vaadatuna. Ühtlasi eeldab see KP ja repressiivorganite struktuuride ning tegevuse tundmist, millega kaasneb omaaegsete juhtivate tegelaste volituste ja isikliku vastutuse küsimus. Aegumatud inimsusevastased kuriteod nõuavad avalikustamist ja hukkamõistu. Rahvusvahelise õiguse kontekstis taandub küüditamisprobleemile hinnangu andmine paljuski küsimusele: milline oli Eesti staatus aastatel 1940-1991,83 neis küsimustes vajab Eesti kindlasti rohkem õiguslikku selgust.
Praegu võivad eestlased tõdeda, et nad on vägivaldse perioodi oma ajaloos üle elanud. Ent kas sellele järgnenud järeldused on olnud piisavad olukorras kus jätkuvad sõjad ja okupatsioonid? Ühiskonna mõtestamisel tuleb silmitsi seista selle maa ajaloolise, poliitilise, sotsiaalse taustaga. Eesti omapära kujundavad tema geo­graafiline asend, ühiskonna arvukus, riikluse kogemus, kuid samuti sellesse ühiskonda kuuluvate kodanike ajalooline elukäik, mälu ja kogemus.

Advertisements

%d bloggers like this: