Imbi Paju:Valel on pikad jäljed. Nõukogude propaganda käekiri (Imbi Paju Sofi Oksaneni poolt koostatud kogumikust Kõige taga oli hirm)

Imbi Paju artikkel

Valel on pikad jäljed (artikkel Imbi Paju ja Sofi Oksaneni koostatud kogumikust Kõige taga oli hirm)
“Parteitöö on elukutse, veel rohkem-see on kõrge kunst” (Rahva Hääl 20.4.1966)

Pärast Eesti lõplikku okupeerimist 1944 aastal Nõukogude Liidu poolt, oli uuel võimul ees siht, jätkata 1940-1941 esimesel okuptasiooni aastal pooleli jäänud eestlaste kasvatamist sotsialistlikuks rahvaks. Kogu protsess toimus alaväärsuskompleksidele toetuva enesekiidu vaimus ja selle eesmärk oli eraldada Eesti ja muud Baltimaad Lääne kultuuri mõjusfäärist. Nõukogude inimese puhul oli see väga oluline, et ta õpiks ja harjuks marksismi- leninismi õpetustele toetudes tegema vahet omade ja vaenlaste vahel.

“Uue inimese” praktika nurgakiviks oli propaganda ja agitatsioon, mille kaudu sisendati talle nõukogude ideoloogia esteetilisi ja eetilisi vaateid ja ässitati üles näitama vaenulikust kõigi teiste maailmavaadete vastu. Propaganda koos “sundimisaparaadiga”, nagu nõukogud terroritegusid nimetasid, pidi mõjutama inimese mõistust ja teadvust. Agitatsioon aga peamiselt tundeid, tahet ja meeleolu.

Propaganda teenis ainult võimu huve ja sellest tingituna kõik propaganda vahendid kuulusid valitsevale võimule s.o. kommunistlikule parteile ja sellega tegeleti partei loal ja partei kontrolli all. Propagandat võisid teha ainult valitsejad alamate suhtes, mitte kunagi vastupidi, nagu see oli lubatud demokraatlikes riikides st. võimu propagandale oli vasturääkimine keelatud. Näiteks kui inimene oleks tahtnud avalikult propageerida vegetarismi , see ei olnud võimalik. Kuigi see partei huve ei kahjustanud, ei teeninud ta ka selle huve.

Propaganda pidi haarama nõukogude rahvast hommikust hilisõhtuni, kuid ta ei olnud kõigile ühesugune, vaid arvestas elanikkonna eri kihte. Näites, töölistes ja kolhoosnikes hakati kasvatama “teadlikku suhtumist töösse ja sotsialistlikku omandisse”.

Propagandistidele tuletati meelde, et ei tohi unustada, et kolhoosnike ja tööliste hulgas leidub veel eraomanikke, “üksiktaluniku hingeelu jäänuseid, omakasupüüdlikust ja ükskõikset suhtumist sotsialistlike majandite huvidesse. Propagandale haritlaste hulgas pandi rõhku ideelisele kasvatusele. Noorsugu tuli kasvatada “revolutsiooni traditsioonide ja tänapäeva heroismi vaimus” reipaks, mehiseks ja vapraiks kodanikeks, kes on veendunud kommunismi lõplikus võidus. Pioneere ja komsomole õpetati elama ja töötama nagu Lenin.
Komsomoli vanne: Mina kommunistlik noor. Tõotan pühalikult seltsimeeste ees: palavalt armastada oma kodumaad, elada õppida ja võidelda nii nagu õppis suur Lenin- nii nagu õpetab kommunistlik partrei…”

Iseasi kas propaganda plaasterdas kinni kõiki haavu, mida okupatsiooniga kaasnenud, arreteerimised, küüditamised, mahalaskmised olid põhjustanud. 1966 aasta ajakiri “Nõukogude Naine “nr. 2, pahandas rahva seas levinud apaatsus: “Pooltes taludes ei olnud enam meeshinge, kolmandik taludest olid päris tühjad…Põllu ääres seisavad inimesed. Nad on ükskõiksed, paljusid neist ei huvita
enam maa, nende endi saatuski mitte. Nii põline peremees, kui uusmaasaaja andsid maa kolhoosidele, vaadates ükskõikselt, kuidas adrahõlm lõikab paakunud mulda.”

Nõukogude propaganda ja tegelikkus

Kuna marksismi-leninismi õpetused ei tunnustanud ei absoluutset ega objektiivset tõde, tegeles nõukogude propaganda rohkem fiktsioonidega kui faktidega. Näiteks puudus igasugune side algupärase tõelisusega, Nõukogude Liidus laialdaselt kasutatavatel mõistetel, demokraatia, sotsialistlik ja valimised. Kõik, kes Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis elasid, mäletavad veel millised komöödiad olid valimised, mis pidid olema demokraatlikud ja vabad, kuid tegelikult nad seda polnud, nagu ka Eesti ei olnud sotsialistlik lääne mõistes.
Tähelepanuväärne oli see, et nii valitsejad kui alamad teadsid, et nad fiktsioonidega tegelevad, kuid nad suhtusid neisse kui reaalsusesse.
Fiktsioonidega oli läbi põimitud kogu nõukogude elu. Näiteks Nõukogude Liidu konstitutsioonis oli lubatud “sõna-,trüki- ja koosolekute vabadus ning õigus ühineda organisatsioonidesse”. See oli fiktsioon, kuid seda korrati koolipingist kuni surmani.

Kohustuslik maailmavaade

Nõukogude propaganda sihiks oli valitseda inimeste teaduvse üle ja sisenadada talle kohustulikku materialistlikku maailmavaadet, mis näitab , et kõik mis nõukogude Liidus toimub põhineb marksismi-lennismi õpetusel. Kogu nõukogude elu, majandus, kultuur, poliitika jne. pidi alluma sellele, kuigi see oli tihti vastuolus tegeliku eluga, suruti iga elunähe selle õpetuse raamidesse.

Nõukogude propganda tööpõld uue inimese kasvatamisel oli suur, selle ideoloogia ja poliitika juhtorgan oli Kommunistliku Partei Keskkomiteeja seda juhtis poliitboo. Neile allusid erinevad osakonnad ja sektorid ning nõukogude liidu salateenistus, eri aegadel eri nimesid omanud, KGB. Ajaloo ümberkirjutamisega tegeles Moskvasse NLKP Keskomitee Marksismi-Leninsmi instituut. Asutusel olid oma akadeemikud ja teaduslikud töötjad ning filiaalid igas liiduvabariigis.

Taoline instituut loodi ka pärast okupeerimist Eestisse. Eesti teadusasutus kandis nime EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. Eesti ajalugu pandi nüüd uude vormi ja see kujundati ümber, läbi teadusliku kommunismi, marksismi-leninismi aluste, kompartei ajaloo jne. Instituudil oli teaduslik nõukogu, millel oli õigus anda ajalooteaduse kraadi.

Ajaleht Rahva Hääl kirjutas 1960 aasta 21.04 ilmunud väljaandes:”Kommunistliku ülesehitustöö hiiglaülesanded nõuavad suurte ja väikeste probleemide lahendamist teaduslikul alusel.”

Näiteks oli Eesti okupeerimine punaarmee poolt 1940.a. juunis puhtakujuline riikidevaheline kokkuleppe rikkumine ja toimus maadeahnitsemise eesmärgil ning oli vastuolus marksismi-leninismi õpetuste teaduslike alustega. See õpetus nimelt ütles, et ainult imperialistlikud riigid on maadeahnitsejad, kuna sotsialistlikud riigid austavad nii suurte kui väikeste riikide suveräänsust ja et revolutsiooni ei ole võimalik eksportida-iga maa töölisklass teostab ise oma riigis revolutsiooni.

Seepärast polnud nõukogudel muud väljapääsu, kui okupeerimise protsessi jäme võltsimine ja selle seadmine marksismi-leninismi teaduslikku raami. Ja kuna propaganda oli riigivõimu monopoliks võeti kasutusele ajaloo ümberkirjutamine ja sunniti okupeeritud Eestis ja mujal inimesi uskuma ja rääkima, et 21. juunil 1940 aastal tõusid töölised üles, kukutasid kommunistliku partei juhtimisel oma “fashistliku, rahvavaenuliku ja sõjaõhutajate valitsuse”, likvideerid kodanliku Eesti ning eestlased läksid vabal tahtel Nõukogude Liidu kooseisu

Ideoloogilise töö organistatsioon

Kõige suurem NLKP Keskomitee alluvuses tegutsev keskasutus oli: “Propaganda ja agitatsiooni peavalitsus”. Ka selle valitsuse osakonnad asusid igas liiduvabariigis ja see loodi ka Eestisse. Tema allasutusteks oli kultuuriministeerium, Raadio- ja televisiooni komitee, Kinematograafia komitee, Kirjanduskomitee, Välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise komitee, Rahukaitse komitee ja palju teisi.

Kõne all oleval valitsusel olid isegi oma laboratooriumid, kus psühhiaatrid ja psühholoogid uurisid inimeste hingeelu ja tema reageerimist igasugustele mõjutustele. Inimese kasvatamine Nõukogude Liidus pidi olema pidev ja järjekindel, kui propaganda abil veenmisest ei aidanud kasutati näiteks hirmutamist

A. Selenzev ideoloogia õpik “Voina I ideologitsheskaja borba”, (Moskva, 1964, lk. 59) annab nõu :“On ka niisuguseid olukordi, kus psühholoogilised abinõud võivad välja kutsuda kiireid reaktsioone. See on sel juhul kui mõjutatakse inimeste tundeid, mis kutsuvad esile teravaid emotsionaalseid elamusi, näiteks hirmu.”

Sellest võib järeldada, et 1949 aastal sunniti eesti talurahvas kolhoosidesse just hirmu psühholoogiale toetudes. 1949 aasta märtisküüditamise järgset perioodi (kui ühe ööga viidi Siberisse üle 20 000 inimese) kirjeldati 1975 aastal ilmunud Eesti NSV ajalooõpuks keskoolidele järgmiselt:”1949 aasta kevadel muutus kolhoosiliikumine massiliseks./ Suurt abi osutas Eesti NSV kujunevale sotsialistikule põllumajandusele NSV Liidu valitus.”

Keeleline sektor loob uue keele

Üks omapärasemaid, Propaganda ja agitatsiooni valitsusele alluvaid osakondi oli keeleline sektor, mis määras kindlaks milliseid väljendeid tohib propagandas kasutada. Nõukoguliku maailmapildi kinnistamiseks oli oluline, et ühe ja sama nähte kirjeldamisel tarvitatakse järjekindlalt ja vankumatult ainult sama väljendit.

Kordamise tähtsusest inimeste mõjutamisel, kirjutas 1966 aastal ilmunud ajakiri “Eesti Kommunistnr“ nr. 9 järgmiselt:”Pärast teatud hulka kordamisi hakkab propaganda ohver kaotama võimet vahet teha selle vahel, mida talle sisendatakse ja omaenda kogemuste vahel, s.o. ta hakkab uskuma müüte. Propagandistliku masseerimise järgmisel etapil etendab kordamine juba pähetuubitavate müütide kinnitaja osa, muudab need eelarvamusteks. Eelarvamustest on aga juba raske vabaneda. Isegi siis, kui need satuvad ilmsesse vastuollu faktidega, heidetakse pigem kõrvale faktid kui loobutakse eelarvamustest. Tunded, mida seejuures spetsiaalselt sisendatakse ja moonutatakse, võtavad võimsust mõistuse üle.”

Need uued sõnad ja väljendid tõlgiti Nõukogude Liidu rahvuskeeltesse vene keelest ja kõik nende väljendite parafraasid olid keelatud.
Kui nõukogude tööstuses tõsteti töönorme, siis ei öeldud mitte “vanad normid” ja “uued normid”, vaid “vananenud” või “iganenud” normid, uusi norme nimetati progressiivseteks. Põhjuseks oli see, et need sõnad pidid tööliste teadvuses pehmendama kõrgendatud normide maksmapanekut. Sõna “vana” ei tähenda igakord halba ja sõna”uus” igakord head. Küll aga tähendavad “vananenud” ja “iganenud” kõlbmatut ja “progressiivne” on vastuvaidlematult midagi toredat.

Teised sõnad pidid esile kutsuma jälle vastikuid ja ebameeldivaid assotsiatsioone ûks selliseid sõnu, millega kommunistlik propaganada püüdis seostada negatiisete tunnete plahvatust oli “imperialist” ja “Ameerika imperialism”.
Nõukogude Liidu tegevuse kirjeldamisel nii riigi sees kui rahvusvahelisel areenil pidi jääma mulje, et Nõukogude Liit võitleb ülekohtu ja õiglusetuse vastu, mis valitseb kapitalistlikes maades. Nõukogude Liitu kujutati lakkamatult headuse ja õigluse jõuna, kapitalistlikke maid aga kurjuse ja õiglusetuse esinajaina.

Niissiis pidi sõna “imperialism” esile kutsuma kujutluse sõjast, rusudest, naiste ja laste laipadest, ühe sõnaga viha ja põlgust. Sõna” imperialist” korrati igas ajalehes, raadios, kõnedes ja kooliõpikutes ja sugereerides rahvast uskuma, et Nõukogude Liit ise on rahuarmastav kooslus. Kuigi näiteks vene keelses üleliidulises televisioonisaates Teenin Nõukogude Liitu, esinesid mõned Ladina- Ameerika, Aafrika, Araabia ja Aasia esindajad, kes tänasid Nõukogude Liitu relva ja sõjalise abi eest. Samas saates hooplesid nõukogude poliitbüroo tegelased ja kindralid oma võimsate relvadega ja rääkis endast, kui “rahukaitsjatest”. Nõukogude Liidu sõjapropaganda pidi tuletama pidevalt rahvale meelde sõjaohtu, mis ähvardas eriti “imerialistlikud sõjaõhutajate” Ameerika ühendriikide poolt, kes oma monopolidega tahtvat alistada maailma internatsionalistlikku tööliskonda.

Tegelikult oli Nõukogude antiameerikalik propaganda tingitud asjaolust, et Ameerika Ühendriigid olid ainsad, kes olid valmis Nõukogude Liidu agressioonile relvaga vastu astuma ja tema vallutuskavadele tõkked ette veeretama.
Rahvas pidi olema pidevalt hirmul välisvaenlase kallaletungi eest, et ta lepiks nende ohvritega, mida riik temalt relvastumiseks nõudis.

Reflektiivne käitumine

Kallaletungija Nõukogude Venemaa seisukohast oli tähtis näidata, et rünnatav ehk endine Eesti Vabariik oli ise süüdi ja tema eksisteerimine oli eksitus, viga ja üks suur müüt. Sellepärast pidid mõisted “iseseisev Eesti” või “kodanlik Eesti” kutsuma esile negatiivseid emotsioone, kujutluse kiratsemisest, ülekohtust ja viletsusest, fashismist ja diktatuurist. Eestlaste elu nõukogude võimu all, aga pidi aga jätma mulje säravast, õnnelikust ja rõõmuküllasest elust.

1966 aastal ilmunud Ajakiri Eesti Kommunist nr.9, kirjutas.”niipea, kui inimene tunneb, et mingi sõna assotseerib talle vastikust või vihatunnet, muutub se talle omapärseks päästikuks, mille abil saab oma hinge tühjaks laadida ja emotsioonidel võli anda. Reflektoorseks reageeringuks pole vaja muud kui “sõna”….

Propaganda ja agitatsiooni valituse psühholoogid olid välja töötanud terve rea selliseid sõnu, mis iseloomustasid iseseisvana eksisteerinud Eesti Vabariiki, selle juhte ja rahvarühmi. Negatiivsete emotsioonide plahvatust pidid kutsuma esile sellised väljendid nagu : kodanlik kääbusriik, rahva vangla, nukuriik, kodanlik Lääne vasall, roiskunud riigivõim, kodanilk- fashistlik riigivõim, Eesti fashistlik valitsus, fashistlik dikatuurivalitsus, Eesti fashistlikud võimud, rahvavaenulik valitsus, sõjaprovokaatorlik valitsus, sõjaõhutajate valitsus, kodanlik diktatuur,valge terror, fashistlik Riigikogu, plutokraatlik klikivalitsus, valitsev poliitiline klikk, reaktsionääride valitsus, fashistlik Päts, Pätsi- Laidoneri- Uluotsa fashistlik valitsus, Pätsi fashistlik diktatuuri valitsus, Pätsi diktatuurivalitsus, Hitleri sõbralik klikk, Pätsi- Laidoneri klikk,”marureaktsionääride valitsus”, “Eesti fashistliku kodanluse mahhinatsioonid”, “fashismi meelse kodanluse rahvavastane tegevus”, “rahvavaenlased”,”kodanliku lääne kultuuri ees lömitajad”, jne, kodanlik-natsionalistlikud- bandiidid, “bandiitide abilised”.

Seejuures Nõukogude võimu pandi õilistama lööksõnad: “vabastamine fashistlikkust ikkest”, “murdumatu sõprus”, “õnnelik kommunistlik kord”, “kommunismi suurehitised”, “rahupooldajad”, “rahukaitsjad”,” rahuarmastajad”,”rahu eest võitlejad”, “suurte ideede inimesed”, proletariaadi moraal”, kommunistliku partei poeetiline vaste oli “au ja südametunnistus”,…. Stalin oli:suur juht, sõber ja õpetaja, kõigi teaduste korufee, kõigi aegade ja rahvaste suurim geenius, laste sõber, päike.”

Võitlus Stalini suure asja eest

Vanad inimesed mäletavad veel seda püha loosungit, “Vperjod- za velikoje delo tovorishtsha Stalina!”, mille all 1940 17. juunil tungisid Eestisse venelaste okupatsiooniväed. Kuna sellised väljendid ja hüüdlaused pidid olema täpselt tõlgitud, kõlas see eesti keeles järgmiselt: Edasi-seltsimees Stalini suure asja eest!” Nii muutus naabrite suur eesmärk Eestis naljanumbriks, kuigi asi oli naljast kaugel.
.
1975 aastal väljaantud propagandistlikus ajalooõpikus Eesti NSV Keskoolidele seletati, et Eesti töölisklassil oli 1940 aastaks mõõt täis sõjaväe abil võimule tulnud ja fashistliku kaitseliidu ning politsei jõul võimul olnud president Pätsist, nüüd nägi tööliklass ette võimalust punaaremee üksuste saabudes maksta kätte alanduste ja ülekohtu eest. Selles propagandas polnud juttugi, 23.augustil 1939 aastal sõlmitud Molotov- Ribbentrop lepingust. Propaganda püüdis luua mulje, et hoopis Eestil olid natsi Saksamaaga mingid salasuhted ja sümpaatiad.

“1940.aastaks kujunesid Eestis välja tingimused fashistliku diktatuurivalitsuse kukutamiseks. Ka sise- ja välispoliitiline olukord põhjustas ärevust. Pärast vastastikuse abistamise sõlmimist asendati marurektsionääri K. Eenpalu valitsus professor J. Uluotsa valitsusega, kuigi riigi poliitika ei muutunud. Sõnades lubas valitsus demokraatlikke vabadusi laienda, kuid tegelikult keelati töökoosolekud, töölisaktiviste arreteeriti või saadeti oma elukohtadest välja. Valitus jätkas koostööd hitlerliku Saksamaaga, kes oli vallutanud Taani, Norra ning tungis 1940.aasta juulis kallale Belgiale, Hollandile ja Prantsusmaale. Järgnevalt võis karta Saksamaa kallaletungiBaltimaadele ja Nõukogude Liidule. Selline poliitika oli vastuolus eesti rahva eluliste huvidega ning tähendas ühtlasi Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise pakti rikkumist. Rahulolematus muutus üldiseks ja Eestimaa Kommunistliku Partei poolt juhitud rahvarinde ümber koondusid järjest uued rahvakihid.”
1940 aasta aprilli alguses tuli Tallinnas Tõnismäel illegaalselt kokku Eestimaa Kommunistliku Partei Konverents, mida nimetatakse EKP aprillikonverentsiks. Konverents kiitis heaks üleskutse “kogu Eesti rahvale”. Selles märgiti, et nii sise- kui välispoliitiline olukord on soodus valitsuse kukutamiseks, sest kodanlus on isoleeritud ja “…võitluses oma töörahva vastu ei tule Pätsi- Laidoneri- Uluotsa diktatuurile appi enam ei Inglise tankid, Saksa täägid ega Soome pussid, nagu 20 aastat tagasi…”)lk 107-108)”

Sellega oli Eesti kodanluse asetamine justkui “töölisklassi õiglase viha”alla propaganda abil igati põhjendatud. Eesti NSV põllumajanduse rahvakomissar Georg Abels ütles 1940 aastal, pärast Eesti okupeerimist 24. augustil oma esinemises:
“Töötava rahva demokraatia ei ole mitte niisugune kompvek, mida pistetakse rahvavaenlasele suhu, vaid töötava rahva demokraatia on rusikas, mida juhitakse rahvavaenlase vastu”

Tegelikult ei rikkunud Eesti ühtegi lepingut, mida ta oli sõlminud Nõukogude Liiduga, neid lepinguid rikkus Nõukogude Liit, millest kirjutab oma artiklis rahvusvahelise õigusteaduse doktor Lauri Mälksoo.

Eestlasi oli teinud ärevaks asjaolu, et 1935 aastal sõlmitud Briti- Saksa mereleping andis Läänemere Saksa sõjalaevastiku mõjusfääri. Veel suuremaks mureks oli põhjust, kui 1939 aasta augustis kirjutasid Stalini Nõukogude Liit ja Hitleri Saksamaa alla koostöö lepingule. Piiriäärsete riikide koostöö oli nõrk. Eesti jäi nüüd kahe totalitaarse suurvõimu vahele ja kuulutas end seepärast neutraalseks ja püüdis kõikide riikidega häid suhteid hoida.

Pärast Parlamendi laialisaatmist 1934 aastal oli Eesti 1938 aastal tagasi pöördunud demokraatia poole. Uue põhiseaduse kehtestamine taastas parlamendi töö ja kindlasti oli noorel riigil sel alal veel palju teha, kuid samas valitses peaaegu kõikjal Euroopas parlamentaarne kriis ja Nõukogude Liit oleks olnud viimane, kellelt selles vallas midagi õppida oleks olnud. 1938 aastal aga anti Eestis kõikidele poliitvangidele alates parempoolsetest vapsidest ja lõpetades 1924 aastal nõukogude sõjaaväe jõul Eesti Vabariiki kukutamist katsetanud kommunistile, amnestiat. Parlamenti pääsesid opositsioonilised rahvuslased nagu Jaan Tõnisson ka pahempoolsed kandidaadid Neeme Ruus ja Maksim Unt ja mitmed vasak- ja parempolsed sotsialistid. Samas aga valitseva erakonna Isamaa kandidaat kindral Aleksander Tõnisson kaotas valimised.
Lisaks sellele kutsus president Päts riigikogu vähemusrahvuste esindajad.
Eesti elu arenas tervikuna edasi, riigi monopolistlik majandusmudel aitas edukalt parandada majandusolukorda. Milline diktatuuri riik oleks lasknud sel sündida?

Surm rahva vaenlastele!

Kuid iseseisva Eesti Vabariigi mõiste oli vaja kustutada rahva mälust. Kõik mälestusmärgid, kirjandus õpperaamatud, mis kuidagi seda ega meenutasid hävitati , kui “rahvavaenulikud embleemid”. Nõukogude okupatsiooni algusaastatel hävitati Eestis ühtekokku 30 miljonit raamatut. Tartu Ülikoolis sunniti nö. vaenulikku kirjandust kirvega purustama. Vangistaud endise Eesti peaministri professor Uluotsa raamatukogu kasutati tubade kütmiseks ja nendega parandati porist auklikke teid.

Kultuuri sovjetiseerimiseks ja rahva kultuurilise taseme tõstmiseks viidi
1940-41 aastal Venemaale või tapeti Eestis, 21 kirjanikku ja ajakirjanikku, 131 orkestranti ja muusikaõpetajat, 43 näitlejat, 32 kino-ja teatritegelast ja teenistujat, 29 kujutavat kunstnikku ning 13 tarbe-ja teatrikunstnikku, 17 lauljat, lauluõpetajat ja helikunstnikku, 24 muusika- ja kunstikoolide üliõpilast, 11 tantsijat ja tantsuõpetajat, 11 konservatooriumi ja kunstikoolide õpetajat. (Aus Estland Verschleppte oder in Estland Ermordete. Kuna andmed on koostatud Saksa okupatsiooni ajal 1941-44, ei sisalda need arvud juute, keda sakslased ei lubanud ametnikel kirja panna. )

Kohe pärast Eesti okupeerimist 1940-41 aastal teiste hulgas kinni ja mõrvati 150 vanemohvitseri, Eesti kaitseväe ülemjuhataja Johannes Laidoner küüditati perega Venemaale kus ta hiljem vangistati, Eesti Parlamendi ehk Riigikogu 120-st liikmest lasti 68 maha või hukati vangistuses. Sama saatus tabas seitset Riigikohtu 15-st liikmest. Eesti Vabariigi kümnest riigivanemast hukati 8( F. Akel, A.Birk,K.Eenpalu, J. Jaakson, J.Kukk, A. Piip, J. Teemant, J. Tõnisson). Otto Starndman võttis koos perekonnaga endalt ise elu. Põgenemisega Läände pääses üks riigipea August Rei ja 28 Riigikogu liiget viimasest kooseisust. Endistest ministritest jäi okupatsiooni haardesse 65 isikut ja vaid kolm neist pääses repressioonidest.

President Konstantin Päts aga küüditati 1940 aastal 30. juulil Venemaale ja pandi seal pärast piinamisi ja ülekuulamisi vaimuhaiglasse sundravile, mille tagajärjel ta 1956 aastal suri. Nõukogude psühhiaatrias kasutati nõukogulikku väljendit “sundravi”(prinuditelnoje letshenije) sotsialismi ülesehitamise poliitilises võitluses. Sest “normaalse psüühikaga” inimene ei eitanud nõukogude korda. Eesti president oli Nõukogude õiguse järgi kriminaalkurjategija, kui ka vaimuhaige ja ta isoleeriti NKVD valve all olevasse psühhiaatriahaiglasse, mida venelased nimetasid rahvakeeles “psihushkaks”. See toimus kõik nõukogude psühhiaatria ja õigusteaduse “viljastavas tingimustes”, mis on samal ajal suurepärane näide terminite väärkasutamisest Nõukogude Liidus.

Usaldus inflatsioonis

Lääne väärtusmaailmaga harjunud inimestele tõusis päevakorda küsimus, kuidas tõlgendada “nõukogude usaldust”, kui sa äkki olid ümbritsetud täiesti teistsuguse elukorraldusega: propaganda ja igas töökohas, külas ja koolis on keegi KGB usaldusalune ehk rahvakeeles nuhk, seda kuni riigi taaskehtestamiseni 1991 aastal. Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor Peeter Tulviste on tolle aja usalduse teemat analüüsides toonud näite kultuuripsühholoogia vallast, kuidas nõukogude usaldust hakati kujundama lastes. Selleks oli raamat “Pavlik Marozovist”. Eesti keeles ilmus see 1954 aastal. Lugu on kulakuperekonnast, kelle pojad olid tublid nõukogude pioneered. Need hakkajad poisid kaebasid ära, et nende perekond ja teised talupojad peidavad vilja.Tegevus toimub 1930 aastate Ukrainas. Tagantjärele teame, et see oli Nõukogude võimu poolt nimme esile kutsustud näljahäda aeg, mil hukkus miljoneid ukrainlasi. Inimesed peitsid vilja, et mitte nälga surra. Raamatus ei ole sõnagi näljahädast. Pavlik ja ta venna kaebuse tõttu võetakse nende perekond kinni ja vili viiakse ära. Pavlik Morozovi julm käitumine seati aga eeskujuks miljonitele Nõukogude lastele, eesti lastele sealhulgas.

Professor tuletab meelde, et see õnnetu raamat kuulus nende kultuuritekstide hulk ja, millega ka eestlasi Nõukogude inimesteks sotsialiseeriti-et oskaksime vahet teha, keda tohib usaldada, keda mitte.
Oli loomulik, et nuhi teema üle arutati okupeeritud Eesti peredes ja sõprade hulgas palju . Nõukogude korda iseloomustas sügav usalduse inflatsioon. Harjumuspärase turvatunde asemele oli ebamäärane hirm ja ebakindlus. Mitte kellegi julgeolek polnud tagatud, laimata, represeerida, taga kiusata võidi igatüht.
Marksismi ja leninismi õpetuse kohaselt jaguneb kodalnik rahvas vaenulikeks klassideks: rõhujiaks ja rõhutavaiks ehk kodanluseks ja töölisklassiks. Võimude lahusus inimese kompromiteerimises jäeti siin kõrvale: kohus, prokuratuur ja meediaväljaanded, need kõik olid Nõukogude totalitaarse süsteemi tublid abilised.

Õigusemõistmine rahva kaasabil. Süü ülestunnistus on õigusemõistmise kuninganna

Nõukogude Liidus võeti kasutusele veel üks propaganda vorm ja nimelt propaganda rahva kaasabil. Seda kasutati kohtuprotsessidel, kus rahvast kutsusti avaldama pahameelt süüdlastele hüüetega kohtusaalist või heakskiitu kohtunikule karmi otsuse tegemise eest käteplaksutamisega. Taoliste inimeste sõnavõtte või kirjutisi ajakirjanduses, olgugi, et need olid varem propagandistide poolt valmis kirjutatud, nimetati “rahva osavõtuks riigi juhtimises ja tõeliseks “demokraatiaks”. Nõukogude õigus tähendas nõukogude massamõrvade mootori peaprokuröri nime all tegutseva Võshinski poolt välja töötatud pseudojuuriidilist doktriini ehk tõenäolist süüd. See tähendas, et kui sa olid juba nõukogude organite poolt kord juba kinni võetud, siis sa olidki süüdi ja pidid süü ülestunnistama. Ehk nagu ütles Stalin: Süü ülestunnistus on Nõukogude Liidus õigusemõistmise kuninganna.

Kirjanik Leelo Tungal, kes on käsitlenud oma lapsepõlveajalugu, ja õpetajast ema arreteerimist 1951 aastal ning sunnitöölaagrisse saatmist raamatus “Seltsimees laps”(2008). Viie aastane laps ei saanud aru, miks mustades nahkmantlites mehed viisid ära ta ema. Laps jäi isa kasvatada ja enesele märkamatagi imes ta endasse seda imelist propagandapilti õnnelikust nõukogude elust. Sel ajal tema ema oli kaugel Venemaa põhjas sunnitöölaagris ja tegi rasket tööd ja tundis igatsust oma lapse järele.
“Samal ajal mängis meie väike raadio Moskvitsh imekauneid laule Leninist ja Stalinist, piirivalvuritest ja purjesportlastest, Kremli kellade mahedast helist, kaunitar Moskvast ja kuldsest päikesest, mille all me üksmeeles elame-mina lõõritasin rõõmsalt kaasa. Samu laule laulsid kindlasti ka sõjaväelaste ja NKVD-laste lapsed, laulsid mu küüditatud onutütred Soni külas Krasnojarski krais-need viisid olid pärit nagu mingist muinasjutu maailmast, mis pidi justkui õige lähedal asuma…”
Õnneks tuli väikese Leelo isa alati õigel ajal tuppa ja lülitas propaganda saadete ajaks raadio välja, ise porisedes: “Sitt kõik, mis sant laulab!”

Kirjanik kirjutab, et kestis pool sajandit, enne kui ta sai teada, et ta ema “rahvavaenlaseks” tunnistamine polnud mingi erand: 1951 aastal vallandati veel lisaks temale 438 õpetajat, kellest arreteeriti 150. Eelmisel 1950 aastal oli poliitilistel põhjustel koolist vallandatud 200 pedagoogi. Neist, kes tööle jäeti, püüti koolitada uutmoodi, nõukogulikult mõtlevaid õpetajaid. Nii prooviti unustuse abil kujunada nõukogude süsteemi vastu usaldust.

Maha väikekodanlik humanism

Soveti keele asjatundja Uno Liivaku uurimusest selgub, selles “võitluse” protsessis kadus eestikeele sõnavarast ootamatult ära sõna ”halastus”, mis asendati sõnaga “halastamatu”.
“Halastamatult” tuli heita kõrvale nõukogudevaenulik “väikekodanlik humanism”, mis pidas kõrgeimaks väärtuseks isiksust, tema väärikust, vabadust ja empaatiavõimet. Rahvavaenlaste vastu tuli võidelda halastamatult. “Nõukogude humanism” arvestas nõukogude töölisklassi huvidega, mis oli sünonüümiks proletariaadi diktatuuri mõistele. Kui vaenlane oli kinni võetud, siis ei tohtinud inimene avalikult näidata kaastunnet ega halastust, isegi siis kui see oli su oma ema, poeg, tütar, õde või vend. Lääne kristlikust maailmast pärit humaanne reegel: ära tunnista oma ligimise vastu, võttis nõukogude humanismis vastupidise sisu.
Nõukogude humanism oli seotud “proletaarse moraaliga”, kus kommunisti “headus” on see mis aitab vana, ekspluataatorliku ühiskonna purustada ja ühendab kogu töörahva uue, kommunistliku ühiskonda rajava proletariaadi ümber.”(Eesti Nõukogude Entsoklopeedia 1973).

Rahavaste sõpruse propaganda tugevdad ja võimsad vahendid

NLKP Keskomitee Partei Kõrgema Kooli väljaandes Istoritsheskij materlializm (Moskva 1963) kirjutati: “Nõukogude Liidus on üle 100 rahva ja rahvuse,kes on vabatahtlikult ühinenud- Nõukogude sotsialistlike vabariikide liiduks…Kõik need rahvad ja rahvused on võrdõiguslikud. Nende vahel valitseb vennalik vastastikkune abistamine ja koostöö, kusjuures peamiselt toetutakse suure vene rahva abile.

Edasi kirjutatakse, et kõik need rahvad võtavad üksteiselr üle progressiivseid traditsioone, mille tulemusel kujuneb ühine kultuur ja huvid. Milleks on:
“kõikumatu tahe võita sotsialismi vaenlasi, sügav armastus Kommunistliku Partei ja oma sotsialistliku isamaa vastu, ennastsalgav töö kommunismi ülesehitamisel, üksteise abistamine ja koostöö.
Nõukogude Liidus oli suurimaks rahvaks vene rahvas ja tema võeti sotsialistliku rahva kasvatamise aluseks. “Marksism ja rahvusküsimus” ütles, et “rahvas , nagu iga looduslik nähtus või ühiskondlik nähtus, allub samuti muutumisseadustele. Igal rahval on oma ajalugu, algus ja lõpp.”

Vene rahvas ise, kui “looduslik nähtus”pidi alluma samuti muutumisseadustele.
Nõukogude Liidu vähemusrahvuseid sunniti muutuma kiires tempos, kuna nad pidid muutuma vene rahva taoliseks ja samal ajal kasvama sotsialistlikuks rahvaks.Ühiseks läbikäimise keeleks pidi kujunema vene keel. Kuna vene rahva arenemistase oli juba Lenini ja Stalini ja nende abiliste poolt boshevistliku terrori abil üsna “sotsalistlikku vormi viidud”, oli ta kõrgemal Nõukogude Liidu Euroopa osas elavate vähemusrahvaste omast.

Rahvaste võrdsus idee nõudel pidi “Nõukogude rahvaste sõpruse” propaganda hakkama tegelema venelaste väärikus-ja uhkustunde kasvatamisega, samal ajal vähemusrahvuste uhkustunnet sedavõrd madaldades, et mõlemad rahvad paremini sobiksid ja kergemini ühte sulaksid.
Vene rahva kiitmise propganada muutus aga nähtavasti nii tugevaks, et venelaste uhkustunne hakkas muutuma shovinismiks.

Okupeeritud Eesti kirjanik, Stalini preemia laureaat Juhan Smuul, kirjutas 1962 aasta 16. veebruari kultuuriajalehes “Sirp ja Vasar”:”Kui meil, inimestel perifeeriast, pole Moskva poeetidega kohtumisel küllaldasi alandlikkuse tagavarasid ja me ei suuda oma väärikustunnet prügikasti visata, siis vastavalt karakterile kas solvume või ütleme ebameeldivaid jämedusi. Moskvalaste hulgas on terve hulk, keda iseloomustab põlglik ja õlelepatsutav üleolek, ja kes tunnevad, et liiduvabariikides alles eile elasid puu otsas.”

Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik

Kogu rahvaste ümberkasvatamise protsess pidi toimuma justkui märkamatult. Nõukogude rahvuspsühholoogia teooria õpetas, et propagandat ei saa teha ühtemoodi riigi põhja ja lõuna osas elavatele rahvastele. Lõuna pool elavate rahvaste iseloomu peeti liiga elavaks, pinnapealseks ja rabelevaks.

Hoopis teistmoodi öeldi olevat riigi põhjaosas oleva rahva psüühhika: nad peavad kinni oma rahvuslikest kommetest, nende väärikustunne on arenenud, nad on aeglased ja enne tegevusse astumist mõtlevad nad pikalt ja laialt läbi kõik võimalused, enne kui teevad otsuse. Neile ei tohi midagi seletada ilma tõestuseta, fakte esitamata.

Samuti öeldi , et sealne rahvas usub rohkem propagandistlikku dokumenti, kui see on kirjutatud oma rahva esindajate poolt. Sealt ka nõukogude loosung: “Sisult sotsialistlik,vormilt rahvuslik”,
See tähendas seda, et Eesti rahvast lubati rahvariides tantsida ja eesti keeles laulda kiidulaule okupantsioonivõimudele, kuid takistati neid arendamast iseenda rahvuslikku kultuuri.

Passiivne vastupanu

Pärast stalinlikke repressioone, saabus Hrushthsovi sulaaeg, mis tõi teatud optimismi laine ja usu, et rahvusena siiski sälitakse. Pikkamööda hakkas kujunema välja nö. propaganda väline “nõukogude eestlase” identiteet, mille iroonia seisnes selles, et hakati vastandama end kõigele nõukogulikule, õigemini sellele mida osati nõukogulikuks pidada.

Süsteem oli tegelikult niivõrd totalitaarne, et vastanduda sai vaid üsna väheses. Püüti riietuda ja käituda teist moodi, enda meelest läänelikult. Ent kuna sõjaeelne eliit oli hävitatud, siis stalinismi järgses Eesti NSV-s, hoidsid nö. iseseisva Eesti aegseid väärtusi elus, need kelle jaoks euroopalik elukorraldus oli lapsepõlve mälestus. Muidugi kujunes siin meie-nemad konflikt, kus meie pidime end töökamate, ausamate ja puhtamatena kes oskasid paremini käituda, kui nemad ehk need, kes olid tulnud Eestisse koos okupatsiooni poliitikaga. Keskkonna tasandil sai väljendada oma läänelikkust, näiteks 1960.ndate aastate suures muinsuskaitse ja restaureerimise buumis.
Kuna Venemaa arhitektuuris polnud gootikat, siis seda restaureerides sai rõhutada oma läänelikku olemust. Sama mõju rahvale oli kirjanik Jaan Krossi ajaloolised Eesti keskaega ja hansalinna miljööd kujutavatel romaanidel, või Lennart Meri soomeugri kultuuri kirjeldavatel filmidel ja raamatutel. Need olid sõnatud nähtamatud koodid, nähtamatu vaimne vastupanu, mis aitasid tõsta eestlaste enesehinnangut. Nii soodustas nõukogude süsteem oma propaganda ja praktikaga inimestes topelt mõtlemist ja käitumist.

Paljudest said karjeristid ja tuimad käsutäitjad, kellel oli tähtis vaid oma võim.
Ärksam osa rahvast mõtles vastukaaluks ametlikule sõnavarale välja lõbusaid ja iroonilisi sünonüüme, mida omakeskis kasutati. Näiteks Nõukogulik väljend “vabatahtlikult liituma” (Nõukogude Liiduga ja selle organitega), oli rahvakeeles, “vabatahtlikult- sunniviisiliselt”või “vabatahtlikult-käsukorras”, Nõukogude võim oli Stalini Päike, KGB agent oli rahva keeles, silm, kõrv, nuhk ja sundvasikas. EKP ehk Eestima Kommunistlik Partei rahvakeelne sünonüüm oli Ega Kurat Pühitse. Rahvas rääkis ikka “Pätsu “ajast ja paljud peitsid presidendi pilti ja sini-must-valget lippu, kuigi selle eest võis sattuda kgb küüsi ja sealt vangilaagrisse.

Kui Hrushtshovi raudne eesriie hakkas avanema siis Soome suunas, kes II Maailmasõja kaotajana oli sunnitud Nõukogude Liidule sõbralikku poliitikat tegema. Uutes oludes hakati vahetama kultuurisuhteid, mis olid küll kgb range kontrolli all, kuid eestlaste jaoks oli uks Läände ja selle vaimsesse ruumi taas pisut avanenud. Eestlastel ja soomlastel oli sarnane keeletaust ja head ennesõjaaegsed pikad läbikäimise traditsioonid, millest oli jäänud nostalgiline mälestus. Ja kui eestlased hakkasid viiekümnendate lõpus endale muretsema televiisoreid, said Põhja- Eestis elavad vaadata ka Soome tv-d. Mõnelegi soomlastele oli teinud see 1960 aastatel nalja ja nad ütlesid, et neil pole vaja värviteleviisoreid muretseda, sest programm on niigi punane. Kuid eestlased said Soome kaudu adekvaatsema pildi kui Eesti tv vahendusel.

Raudne eesriie avaneb: nõukogude eestlased, välis-eestlased ja soomlased

Soome-Eesti taastatud suhetele ollakse palju võlgu president Kekkonenile, kes 1964 aastal käis Eestis ja pidas Tartu Ülikoolis oma kuulsa eestikeelse kõne ja varsti pärast seda pandi kgb valvsa silma all käima Soome- Eesti vaheline laevaliiklus. Samas aga hoatas ta soomlasi raudselt igasugustest kontaktidest välis- eestiga ehk läänede põgenenud pagulastega. Rohkem veel, ta hoolitses selle eest, et see kes välis-eestlastega suheldes vahele jäi, võis oma poliitilise karjääri lõppenuks lugeda. Kekkose Soomes oli koht vaid ühele tõele Eestist ja päris kindlasti vaid okupeeritud Eestis asuvatele eestlasele. Muud poleksi saanud olla, sest selle eest hoolitses juba Kreml ja KGB, kelle eesmärgiks oli külvata väliseestlaste vastu umbusku ja eelarvamusi ja laimu, sest nad valgustasid lääne maailma okupeeritud Eesti olukorrast.

Läände oli põgegenud umbes 70 000-100 000 eestlast, kelle hulgas oli küllalt hea gümnaasiumi ja ülikooli hariduse saanud inimesi. 1950-ndate lõpus said nad juba majanduslikult jalad alla ja ning hakkasid looma oma organisatsioone, lõid koole, kirjastusi ning hakkasid välja andma ajalehti. Kohe kui nad said võimaluse alustasid nad poliitilise võitlusega, lootuses juhtida maailma tähelepanu okupeeritud Eestile.
Kolm suuremat väliseestlaskonda asus Rootsis, USAs ja Kanadas. Kuigi Rootsi andis enamusele pagulastest varjupaika oli ta ainuke riik, kes pärast sõda tunnustas Hitleri- Stalini kokkuleppel sündinud Balti riikide okupeerimist, mida oli toetanud vaid Mussolini Itaalia. Soome jälle Eesti okupeerimist ei tunnistanud, kuid ta andis välja peaaegu kõik eestlased, kes üritasid Soome kaudu läände põgeneda.

Rootsi pagulastel polnud kaua aega õigus poliitiliseks tegevuseks, seetõttu moodustasid nad 1954 aastal Norra pealinnas Oslos suure saladuskatte all Eesti eksiilvalitsuse. Kuid 1958 aastal registreeriti Rootsis üle 730 organisatsiooni, mis tegelesid oma identiteedi ja mälu hoidmisega.
1953 aastal loodi USA Saadikutekoja poolt nn. Kersteni komisjon, mille tulemusena USA kuulutas Balti riikide okupeerimise ebaseaduslikuks. Nii sai Eesti peakonsul New Yorgis edasi tegutseda, olles pidevas ühenduses USA valitsusega. Eesti diplomaatidel oli võimalus jätkata tööd USAs ja Inglismaal ja nende peamine ülesanne oli järjepidevuse hoidmine ja informatsiooni levitamine eesti saatuse kohta.

1972 aastal pandi Torontos alus ESTO traditsioonile, mis pidi tutvustama pagulaseestlaste identiteeti ja suurte kultuuriürituste kaudu Eesti kultuuri kogu maailmas. Toronto ülikooli juurde loodi pagulaseestlaste rahalisel toel eesti-keele ja kultuuri õppetool.
Lääneriikide rahadega ja väliseestlaste oskustega töötasid raadiojaamad Voice of America ja Radio Free Europe lääneliku informatsiooni jagamisega Eestisse. Viimase teenistuses töötas mitu aastat Eesti praegune president Toomas Hendrik Ilves. Eesti pagulastel oli õigus tegutseda ka rahvusvahelistes organisatsioonides, näiteks PEN-klubis, juristide ja kõiksugu eriala organisatsioonides, kus igal pool jagati infot Eesti saatuse kohta.

See kõik oli pinnuks silmas nõukogude võimule, kes püüdsid eesti ja balti pagulasi asukoha maades laimata, külvata nende vastu eelarvamusi ja umbusku, mis halvaks pagulasorganisatsioonide ja nende aktivistide tegevuse ja ajaks pagulased omavahel tülli. Pagulaste hulka saadeti ka kgb agente ja nende hulgast püüti neid ka värvata. Propaganda ja Agitatsiooni osakonna juurde loodi Väliseestlastega Sidemete Arendamise Komitee (VEKSA), mis tegutses koostöös kgbga. 1960 aastal kirjutas ajaleht “Tõe Hääl”nr. 16 “”Endel Jaanimägi ütles:”Olgu Väliseestlastega Sidemete Arendamise Komitee loomine uueks etapiks sidemete tugevdamiseks võõrsil elavate kaasmaalstega, teenigu tema aktiivne tegevus ülemaailmse rahu ja rahvusvahelise sõpruse üritust…Erukondral R.Tomberg ütles;”laimulevitajad pühib elu oma teelt.”

Propaganda ja agitatsiooni valitsuse keelesekstor töötas pagulaseestlaste sildistamiseks oma sõnad: näiteks pagulaspoliitikute eliit oli “emigrantlik ladvik” ja tavainimesed “emigrantlikud jätised”.

Toomas Hendrik Ilves kirjutas 1988 aastal paguluseses väljaantud kultuuriajakirjas Põrp:
“Iseenesest sõna “emigrant” on hea näide nõukogulikust keelemoonutamisest ideoloogilistel eesmärkidel. Keeltes, kus sõnad pole totalitaristliku süsteemi poolt rüvetatud, eeldab sõna “emigrant” kahte asja: vabatahtlikku lahkumist oma kodumaalt ning ühtlasi vaba tagasipöördumise võimalust. Inimesed, kes oma kodumaalt sunnituina lahkuvad, on embkumb kas “küüditatud” või “põgenikud” ehk pagulased. Inimene, keda kodumaale tagasi ei lasta või keda tagasipöördumisel ähvardab karistus politilistel põhjustel, nimetatakse tsiviliseeritud ühiskonnas “eksiiliks”.

Nõukogude propaganda suutis desinformatsiooni abil moonutada tõde ja ajalugu ning luua eestlaste vastu eelarvamusi, millest on tänapäevalgi raske vabaneda. See propaganda ei demoraliseerinud ainult neid inimesi, kes elasid selle süsteemi sees, vaid ka inimesi sellest väljaspool. Valel on pikad jäljed. Just sellepärast me peamegi avama totalitaarse süsteemi poolt loodud patoloogiad, et vabaneda mineviku taagast, et vaadata selgema pilguga meie praegust ja tulevast elu.

Kasutatud kirjandus:
1.Toomas Karjahärm ja Helle.Mai Luts “Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940-1953” (Argo 2005)
2.M. Lõhmus.K.Siilivask Eesti NSV ajaloost keskoolidele (Valgus.1975)
3.Toomas Hendrik Ilves “Retsentsiooni asemel ettepanek keelendite loomiseks” (kogumikust Eesti jõudmine. Kõned ja kirjutised aastast 1986-2006. Varrak 2006)
4. Uno Liivaku. Vaike sovjeti keele sõnaraamat (Monokkel 2008)
5.Eesti saatuseaastad 1945-1960 (EMP Stockholm 1968)
6.Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti (Umara Tallinn 1996)
7.Mart Kalm. Saunapidu suvilas.Nõukogude eestlased Soome järgi läänt mängimas. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=299

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s


%d bloggers like this: